Euroopa Liit sündis Teise maailmasõja varemetelt ja selle loomise üks peaeesmärke oli majandusliku koostöö kaudu lähendada kontinendi vanu rivaale, et maailmajagu haaravaid suuri sõdu enam ei tuleks. Laias laastus ei olegi Euroopa Liidu tugevus olnud sõjaline, vaid vastupidi, see on olnud alati rajatud pehmele jõule, Euroopa-idee ligitõmbavusele. Ja nii see suuresti toimiski – ühendus on moodustunud kümne vabatahtliku liitumislaine tulemusel, mitte sõjaliste vallutuste tagajärjel.
Kuigi külma sõja ajal olid Vana Euroopa riigid sõjaliselt hästi valmistunud, on Euroopa julgeolekus alati kesksel kohal olnud USA. Ja iseäranis pärast raudse eesriide langemist lasid Euroopa maad oma sõjalise valmisoleku eksistentsiaalsete ohtude suhtes kukkuda lubamatult madalale. Nagu ütleb tänases lehes riigikantselei ELi asjade direktor Klen Jäärats: «ELi tugevuseks pole seni olnud karistus- ja ohjeldamispoliitika, vaid pigem ohvri abistamine.»
Venemaa agressioon oli šokk ja reaktsioonid sellele olid kiired – vastu on võetud üheksa paketti sanktsioone. Kohe peale sõja algust suleti Euroopa õhuruum Vene lennukitele, keelati arveldused Venemaa keskpangaga ja lülitati mitmed pangad välja SWIFT-süstemist, keelati Vene propagandakanalid RT ja Sputnik. Aprillis lisandus söe ja tahkete kütuste impordi keeld, juunis nafta ja naftatoodete impordi keeld, seejärel hinnalagi naftale ja gaasile.
Vastupidiselt lootustele ei ole sanktsioonid surunud Venemaad täielikku kaosesse, vaid tõid ühtlasi esile, kuivõrd rängalt oli EL ja eriti Saksamaa sattunud sõltuvusse Vene energiast. Kõike seda ajal, mil ühendus on seadnud eesmärgi muuta rohepöörde käigus kardinaalselt oma energeetikat, lootes üleminekuperioodil toetuda ulatuslikult Venemaa gaasile kui suhteliselt puhtale alternatiivile.