AK kirjanduskool ⟩ «Mureliku suuga» kui jõuluaegne tähesild

Marie Underi luulekogu «Mureliku suuga» (1942) Foto: Mari Klein

Sõja ja luule vahekorra kirjeldamisel on ikka toodud näiteks muusade ja kahurite vastasseis. Ent sõja, leina või mistahes kõikematva ängistuse päevil on luule olnud ka teraapia, mõjus abivahend, palsam haigele hingele ja hädavajalik meeldetuletus inimelu väärtusest ja jumalasarnasest ülevusest, kirjutab kirjandusteadlane Janika Kronberg.

Marie Underi üheteistkümnes luulekogu «Mureliku suuga» ilmus 1942. aastal, okupatsioonidest, küüditamisest ja maailmasõjast muserdatud ajal, ühena harvadest uudisteostest. Kirjastamisolud olid toona küll kasinad, kuid nõudluse tõttu õnnestus raamatust kohe teha ka uus trükk. Ühtekokku trükiti seda 8000 eksemplari. Luulekogu hilisem saatus kujunes «ohtlikuks» ja paradoksaalseks: see oli Underi luuleraamatuist ainus, mis püsis erifondide lõpliku kaotamiseni 1980. aastate lõpus keelatud kirjanduse nimekirjas.

«Mureliku suuga» algul kavatsetud pealkiri «Vihane aasta» olnuks ehk liiga ühemõtteline ja -mõõtmeline, sest raamatusse kristalliseerunud lein saab alguse varasemast ning avardub isiklikust kaotusvalust üldinimliku ja rahvalikuni, ulatudes puudutama lugejate hingekeeli. Varasemast ongi siin tsükkel «Leina aegu», mille luuletused on eostunud pärast Underi ema surma 1934. aastal. Ent valdavaks saavad vahetud ajasündmused: Soome Talvesõda, häving kahe tule vahel, vajadus võidelda kodupinna eest ja Underi luules seni nii tajutaval kombel puudunud isamaaline paatos, mida kandis naine, nagu oli seda teinud omal ajal Lydia Koidula.