Üks osa inimesest kõrgema moraalse autoriteedi murenemisest on ka jõuluvana allakäik, kirjutab Postimehe arvamustoimetuse juht Martin Ehala.

Jõuluvana roll on ajas muutunud, ja mitte sugugi paremuse poole. Mida kommertsiaalsem, mida vigurdavam igas kaubanduskeskuses, seda rohkem kaotab ta oma võlu ja võimu, muutub mingiks kostümeeritud kulleriks, kes kauba ­kohale toimetab.

Olemuselt on jõuluvana aga ­jumalolend, kellel on moraalne autoriteet, millega anda hinnanguid inimesele, keda ta külastab. ­Veidi liialdades võib öelda, et ta on viimse kohtumõistja analoog, kes ­eraldab head halbadest ja mõõdab ­kõigile nende tegude järgi. Kingikott ja ­vitsakimp ta vööl on olnud selle sümboolne väljendus. Aga isegi kui vitsakimpu pole, ei muuda see ta kohtumõistja olemust.

Meie ilmalikustatud ühiskonnas kestab siiras usk ­jõuluvanasse lapse esimesed eluaastad, kuni ­saabub aeg, kus tal tuleb jõuda mõistmisele, kas teda on haledalt petetud või on tegu rituaaliga, mis kinnistab ideaali, millesse ta usub. Jõuluvana elujõud läbi ­sajandite näitab, et põlvkond põlvkonna ­järel on valinud uskumise – usu, et lõpliku moraalse hinnangu andja ei ole siit maailmast ja teda pole võimalik petta. Kuid tundub siiski, et see arusaam hakkab kiiresti kaotama kandepinda.

Kommentaarid (8)
Copy