/nginx/o/2017/08/23/7021601t1hec0c.jpg)
/nginx/o/2022/09/07/14814315t1hb396.jpg)
- Oleme siiani CO2 kvoodi ohvrid
- Kas suudame elektriautode laadimiseks vajalike võrkude rekonstrueerimise kinni maksta?
- Eestil puuduvad roheliidriks saamisel igasugused eelised ja eeldused
Elektritranspordi olulisim «kütus» peale elektri on liitium. See tuleb Hiinast ja Venemaad sümpatiseerivast Serbiast, hoiatab Tõnis Palts (Isamaa).
Kliimakokkulepete sõlmimisel peaks Eesti lähtuma konservatiivsest käsitlusest. Pidama silmas ka kaasnevaid nähtusid nagu kaubanduslikku ja poliitilisse sõltuvusse sattumist mõnest diktatuuririigist.
Eesti rohepööre võiks olla esialgu helerohekas ja sinimustvalge varjundiga, vastupidiselt Saksamaa tumedale rohepöördele, mis oli rajatud odavale Vene gaasile. Sõda algas kohe, kui Vene gaas tumeroheliseks muutus. Kas oleme sellest õppinud?
Sõltuvus autoritaarsetest riikidest
Euroopa Liidu uued saastekvootide kokkulepped tekitavad rohkem küsimusi, kui on vastuseid. Uutele plaanidele peale vaadates on päris kindel, et sattumine uutesse sõltuvusahelatesse pole üldse läbi mõeldud.
Euroopa Liidu saastekvootide reformimisel on põhirõhk transpordil ehk jutt käib eelkõige mootorikütuste kallinemisest. Aga siin vaid üks näide ohtudest.
Kui alternatiiv senistele mootorikütustele on elekter, siis tuleb arvestada, et elektritranspordi «kütus» peale elektri on liitium – akude kalleim komponent.
Kust liitiumakud peamiselt tulevad? Hiinast. Euroopa suurimad liitiumivarud aga arvatakse olevat Venemaa parimal tantsupartneril Serbial. Kas nö rohelise tuleviku poliitiline komponent on ikka läbi mõeldud? Järsku satume mõne aja pärast Venemaa kõrval sõltuvusse ka Hiinast?
Samuti tasub küsida kulude kohta
Kui me kõik hakkame öise pesupesemise kõrval ka oma elektriautosid laadima, siis kas me oleme ikka läbi mõelnud, kui palju maksab elektrivõrkude rekonstrueerimine? Kas me suudame kinni maksta? Kas oleme Eestis mõelnud sellele, kui palju maksab muutumine veelgi rohkem elektrit importivaks riigiks?
Oleme siiani CO2 kvoodi ohvrid. Kvoodi alghind pidi olema 25 ning sellele pidi tasapisi märkamatult midagi lisanduma. Ometi see viimastel aastatel kolmekordistus.
Millega on tagatud, et uued kvoodid meile samasugust vingerpussi ei mängi?
Praeguses energiakriisis on meil Lääne-Euroopaga väga halb kogemus. Saksamaa jõuab oma ettevõtetele meie mõistes lõputult peale maksta energiahinna kompensatsiooni.
Kristjan Järvan ajab tugevat parempoolset poliitikat ja me peame leidma oma tee, sest tahes tahtmata meie nii palju peale maksta ei suuda kui sakslased. Uutes doteerimise süsteemides jääb Eesti suure tõenäosusega kaotajaks.
Mida siis teha?
Näiteks rohelised on aastaid puhunud mulli, kuidas Eesti saab rohetehnoloogia arendamise liidriks. See täielik soovmõtlemine, sest Eestil puuduvad selleks igasugused eelised ja eeldused.
Me peaksime olema praegu ettevaatlikud ja olema vastu kõigele, kuni pole saanud selgeks, kus võib olla meie võit. Seniks aga tuleb tõsiselt mõelda Auvere 2 ja 3 jaamade ehitamise peale. Me ei saa lootma jääda teistele, vaid leidma ise enda juhitavate võimsustega jaamade rajamiseks.
Kõige rohkem tuleb aga hoiduda sõltuvussuhetest agressiivsete diktatuuridega. Olgu meie rohepööre siis vähemalt esialgu heleroheline, aga sinimustvalge varjundiga ja ilma diktaatorite ohvrite vereplekkideta.