ALEKSEI TUROVSKI JA MARCUS TUROVSKI ⟩ Ahvid hoolitsevad ja teevad koostööd

Mark Antonius Puhkan joonistab. Foto: Puhkan

Jätkates eelmises artiklis alustatud teemat, mainime veel kord, kuivõrd ulatuslik ja sealjuures mitmealuseline on pärisahviliste sotsiaalsus. Esile võiks siiski tõsta kaks ilmselt üliolulist aspekti selle evolutsioonis: kaitse ja lõimetishoole ehk vanemlik käitumine.

Kõik ahvid on pärit arboreaalsetest liikidest, kes elutsesid puude latvades, ei olnud alguses ega ole enamasti ka praegu kuigivõrd suured, toitusid peamiselt puuviljadest, rohelisest massist ja väikeloomadest – toidust, mille otsingud nõuavad väga ulatuslikku ja kiiret liikumist ja stereoskoopilist nägemist. Sellega kaasneb paratamatult aga summaarse nägemisvälja suhteline kitsus. Nii saab küll väga täpselt ja kiiresti mõõta vahemaad järgmise oksa või puuviljani, kuid see raskendab ringivaatamist ja ümbritsevast võimalikult laia ülevaate omamist, mis on aga suhteliselt väikestele ja tagasihoidlikult relvastatud loomadele väga tähtis. Seetõttu oli n-ö naabrivalve nendele loomadele oluline ilmselt ammu enne u 40 miljonit aastat tagasi elanud ahvide esivanema prokonsuli ilmumist.

Teiseks oluliseks asjaoluks on pärisahviliste väga pikk lapsepõlv, mis on seotud sellega, et pojad sünnivad suhteliselt suurena, aga väga abitutena. Nende kaitsmine, hooldamine ja toitmine nõuab täiskasvanud loomadelt väga suurt tähelepanu. Ahviliste pojad sünnivad juba üsna suure aju ja silmadega, mille funktsionaalne areng toimub aga peamiselt üsaväliselt.