E, 6.02.2023

Juhtkiri ⟩ Kas Euroopa Liit suudab keeta paremat rohesuppi katla servas?

Postimees
Kas Euroopa Liit suudab keeta paremat rohesuppi katla servas?
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 32
Urmas Nemvalts joonistab. FOTO: Urmas Nemvalts
Urmas Nemvalts joonistab. FOTO: Urmas Nemvalts Foto: Urmas Nemvalts
  • ELi rohekava tähendab hinnatõusu.
  • ELi lootus olla rohepöördega maailmale eeskujuks võib olla petlik.
  • Rohekava nõuab suuremat arutelu.

Kas 2027. aasta on kaugel või lähedal? Ühteviisi on see talumatult kaugel – kui heita pilk Eesti Panga majandusprognoosile, peaks selleks ajaks raske aeg läbi saama. Loodetavalt on siis läbi ka sõda.

Paistab, et selline ootus sobib Euroopa Parlamendi, Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Komisjoni esindajate kokkuleppele laiendada 2027. aastast ELi saastekvootidega kauplemise süsteemi (ETS). Siis laieneb see autokütusele ja toasoojale, tuues kaasa kindla hinnatõusu.

Eesmärk on muidugi õilis, et rohepööre veel kiiremini liikuma saada ja hoida globaalne soojenemine Pariisi kliimaleppe alusel 1,5 kraadi piires. Oma suure eesmärgina esitleb Brüssel siinjuures seda, et heitkogustega kauplemise süsteemi alla kuuluvates majandusharudes peab heide 2030. aastaks vähenema 62 protsenti võrreldes 2005. aastaga.

Ühelt poolt läheb kokkulepe kaugemale Euroopa Komisjoni senistest kavadest, aga teiselt poolt ütlevad rohevõitlejad, näiteks ka Eestimaa Looduse Fondi kliimaekspert, et uus kava pole Pariisi kliimaleppe täitmiseks piisav.

Tasub mõelda, milline üldse on Vana Maailma võime oma eeskujuga muu maailma käiku suunata. Euroopa ambitsioonikate kliimaeesmärkide puhul on ikka rõhutatud moraalset kohust olla hea eeskuju, et ülejäänud maailma kaasa tõmmata ja järele aidata.

Milliseks kujuneb tegelikkuses ELi võime keeta globaalse katla ühes servas paremat suppi kui see, mis valmib teistes servades – näiteks Hiina söekaevandustes?

Viimasel ÜRO kliimatippkohtumisel kuu aega tagasi Egiptuses läks asi päris nugade peale, kui EL ei nõustunud lahja lõppdokumendiga ja ähvardas saalist lahkuda. Lõpuks põhjendati «väheambitsioonika» dokumendi toetamist sellega, et seal sisaldus kahjufondi loomine, mis peab aitama kõige haavatavamatel riikidel kliimamuutusega toime tulla.

Seda arvestades ei saa ELi enda ambitsioonide üleskruttimine nüüd Brüsselis olla üllatus. Vana Maailma vastasseisu muu maailmaga näitab aga ELi sisekokkuleppe see osa, mis näeb ette nn süsinikutollide kasutamise. See hakkab kehtima tsemenditööstusele, terase, alumiiniumi ja väetiste ning elektrienergia tootmisele. Imporditud kaubalt tuleb hakata maksma sama CO2-tasu, mis kehtib ELis tegutsevate ettevõtete puhul.

Selge see, et idee heaolu lõpmatust kasvust, mis põhineb ammenduvate ja saastavate ressursside kasutamisel, ei saa olla jätkusuutlik. Sellega tulebki arvestada. Kuid milliseks kujuneb tegelikkuses ELi võime keeta globaalse katla ühes servas paremat suppi kui see, mis valmib teistes servades – näiteks Hiina söekaevandustes? Vastus sellele küsimusele on üpris segane.

Aga küsimusi on veel. Kui kaugele saab energiasektoris minna administratiivse vahelesegamisega turumajanduse reeglitesse, mida ju Euroopa ise on maailmale õpetanud? Kui kalliks see eurooplastele läheb? Ja kas see toob kiirelt kaasa oodatud ülemineku säästvale tehnoloogiale?

Mõne aja eest nägime, et saastekvoodisüsteem pole kaitstud spekuleerimise eest ning võib vallandada ootamatu hinnatõusu. Nüüd lubatakse senisest paremat CO2-kaubandussüsteemi, kuid see pole kuigi veenev.

ELi võimutriaadi (komisjon, parlament ja nõukogu) kava tekitab ka küsimuse, kuivõrd on selle sisu meil ja Euroopa kodanike tasandil laiemalt läbi arutatud.

Märksõnad
Tagasi üles