Eero Medijainen ⟩ Enne valimisi kipuvad võimust võtma justkui igasugused kriisid

Eero Medijainen. Foto: Icds

Sõna «kriis» sobib võimule lähemal seisjatele ja seda kasutatakse tihti just enne valimsi, nendib Tartu Ülikooli uusima ajaloo professor Eero Medijainen.

Ajaloost tunneme sõnu, mille kasutusele võtmise au kuulub ajakirjanikele ja poliitikutele. Nii ei saa me läbi mõisteteta «raudne eesriie», «külm sõda», «Atlanti harta» jne. Sellest polegi lugu, kui kõik tähendusest enam-vähem ühtemoodi aru saavad. Viimastel aegadel on aga erineva sisuga nähtusi sama sõnaga ristitud. Nii on see juhtunud mõistega «kriis». Inimene ja tema tervis võivad kriisi jõuda. Seda juhtub ka valitsuste ja institutsioonidega, sealhulgas riigiga. Majandusinimesed usuvad, eriti pärast Karl Marxi, et majandus ja rahandus kulgevad läbi tõusude ja languste, kutsudes viimast kriisiks.

Valimiste eel kuuleme ja loeme, et meid ümbritsevad energia-, kliima-, inflatsiooni- ja tööjõu-, euribori-, metsandus-, haridus-, demokraatia-, rahvusriigi ja paljud muud kriisid. Isegi majanduskasvu aeglustumist kirjeldatakse kriisina. Langus, seisak, raskused, probleemid, taandareng ja teised säärased sõnad tunduvad liiga lahjad või liiga vähe dramaatilised, et nende toel avalikkuseni (valijani) jõuda.