Kaja Tael ⟩ Eestlane eksib, et on kliimakriisis vanajumala selja taga

COP 27 kliimakonverents Sharm el Sheikhis Egiptuses. Foto: IMAGO/Thomas Trutschel/Scanpix

Miks me teeme ÜRO kliimamuutuste konverentse ja mis tulu nendest võib tõusta, sellest kirjutab Eesti kliima- ja energiapoliitika erivolitustega diplomaatiline esindaja Kaja Tael.

Eesti delegatsioon eesotsas president Alar Karisega on tagasi COP27 kliimaläbirääkimistelt Egiptuses, keskkonnaminister osales lisaks praegu veel kestval bioloogilise mitmekesisuse konverentsil COP15 Kanadas. Enne ja pärast neid kohtumisi peavad osalised tavapäraselt pareerima ikka samu küsimusi: mis mõttega kulutada nii palju aega ja raha keskkonna- ja kliimakonverentsidele, millega maailma arengusse pööret ei tooda ja mis ise on pigem keskkonnavaenulikud (mõelgem kokkutulnute lennusõitudele ja toodetud prügimägedele!)

Iga kord lisanduvad mõned aja- ja kohapõhised argumendid: Egiptuses näiteks kardeti protestiliikumiste asjatut piiramist, oma varju heitis söekaevanduste taasavamine energiakriisi oludes. Eestiski kasutame sel sõja-aastal rohkem põlevkivi, inimesi ja ettevõtteid kummitavad toimetulekuraskused. Küll ei paista meid muretsema panevat kliimakriis – noh, on natuke soojemad suved, räägitakse tugevamatest tormidest, kuskil olla ka metsakahjustusi… Aga loodust on meil palju ja Eesti inimene on läbi ajaloo olnud loodushoidlik! Isegi Eesti noored ei loobi tomatisupiga kunstiteoseid (ja jumal tänatud!).