Mihkel Mutt ⟩ Siiliriigi välispoliitika vaevalised valikud

Mihkel Mutt. Foto: Sander Ilvest/Postimees

• Riik üritab käituda ratsionaalselt, eriti välispoliitikas.
• Aga selle kõrval on rahvas – alateadvus, kus köeb ja podiseb.
• Ei tohi oma teadmisi vaka all hoida, aga mitte ka mõjuda ninatargalt.

Väike siiliriik peaks samal ajal tugevdama sisemist identiteeti ja kujundama välist mainet. Ja see on keeruline, kirjutab kolumnist Mihkel Mutt.

Järgnev lähtub kahest eeldusest. Esiteks, et väikeriigile on ühtviisi elutähtsad identiteedi tugevdamine sissepoole ja mainekujundus väljapoole. Teiseks, et riikide ja indiviidi käitumises on sarnast. Seda seisukohta peetakse vahel vääraks või pealiskaudseks, ent ajalukku vaadates näeme, et kuigi paralleelid pole kõigekülgsed, on nad ilmsed. Seda niihästi diakroonselt, nt riikidelgi on lapsepõlv ja noorus, täisküpsus ja raugaiga, kui ka sünkroonselt. Viimast omakorda niihästi füüsilis-kehaliselt, st riigi «tervis» on halb või hea, kui ka raskemini tabatavates vaimsetes aspektides.

Vaimsed rööpsused ilmnevad juba struktuurselt. Inimesel on teadvus, mis üritab juhinduda ratsionaalsetest valikutest. Ja on alateadvus, kuhu muuhulgas on tõrjutud kõik, mis on poliitiliselt ja igas muus mõttes ebakorrektne. Seal on tunded ja ihad, vanad vimmad ja eelarvamused jne. Riik meenutab ses suhtes aru või mõistust, sest temagi üritab käituda ratsionaalselt, eriti oma rahvusvahelistes suhetes. Aga selle kõrval on rahvas – alateadvus, kus köeb ja podiseb. Ühiskond on nende kahe vahel ja kõigil kolmel on ühisosa. Globaliseerumise ajastul näib rahvuslik alateadvus taanduvat, aga see on petlik, alateadvus ei kao, vaid varjub lihtsalt kihi võrra sügavamale. Nõnda on see niihästi suurte kui väikeste rahvastega.

Nende alateadvuste «kuulmiseks» ja nendega opereerimiseks tuleb tunda ajalugu ja omada kujutlusvõimet. Seevastu tehnokraatlik välispoliitik põrkab alatasa asjaoludele, mis tunduvad talle käsitamatud ja ebamõistlikud. Aga välispoliitikas pole tähtis tõde, vaid tulemus.

Eesti välispoliitika tundub olevat viimasel ajal edukas. Siinne kirjutis ei taha seda vähimatki väärata, ainult mõlgutleda võimalikele ohtude üle.

Globaliseerumise ajastul näib rahvuslik alateadvus taanduvat, aga see on petlik, alateadvus ei kao, vaid varjub lihtsalt kihi võrra sügavamale.

Asi puudutab mõistagi Ukraina sõda ja meie varasemaid osutusi vene imperiaalsele mõtteviisile, mis meie teada polnud kunagi kadunud, aga mida muu maailm ei tahtnud kuulda. Meid süüdistati russofoobias ja manitseti mitte olema nn ühe probleemi riik. Nüüd paistab asi teises valguses, sest see meie «üks» probleem on korraga saanud paljude probleemiks.

Meil oli õigus! See on Eesti tõsiselt võetavust suurendanud, nagu ka maailma meediakajastustest näha. See on hea, sest iga niisugune klikk on väikerahvale plussiks. Jah, aga seoses sellega tuleb olla ettevaatlik ja oma prohvetivõimest mitte vaimustusse sattuda. Kuidas toimida, et omandatud poliitilist kapitali mitte lasta tuulde lennata? Peab kõigepealt analüüsima kapitali laadi ennast. Asi selles, et meie välja öeldud tõde on paljudele ebameeldiv. Vägagi.

Eestit on selle tõe väljaütlemise eest korrektselt tänatud. Aga pole mingit illusiooni, nagu oleks see kedagi väga õnnelikuks teinud. Meid ei uurita pihu pääl ega luubi all: ah, kui tore väike tark riigike, kes sihukesi tarku ennustusi tegi!

Pikemas perspektiivis ja mõistuse kohtu ees on Venemaa tõelise loomusega arvestamine ka läänele kasulik, aga inimene ega riik ei koosne üksnes mõistusest. Liiati toimuvad alati kusagil mingid valimised, mille tulemuse määravad kohalike elanike olmemured, mis sõltuvad muuhulgas ka Venemaast.

Ebameeldiva tõe väljaütlejat tänapäeval ei hukata ega isegi stigmatiseerita, aga pole võimatu, et instinktiivselt hoidutakse edaspidi talle väga lähedale minemast. Sest mine tea, mis ebameeldivad tõdesid ta võib veel kuuldavale tuua (mida kauem me neist ebameeldivatest tõdedest ei kuule, seda õnnelikumad oleme – kui inimlik!)

Võimalik, et Eestit tunnustatakse, aga järelpeole ei kutsuta. Kutse after-party’le on üks kõige tähtsamaid asju elus – seda igal tasandil.

Pikemas perspektiivis ja mõistuse kohtu ees on Venemaa tõelise loomusega arvestamine ka läänele kasulik, aga inimene ega riik ei koosne üksnes mõistusest.

Ei tohi oma teadmisi vaka all hoida, aga mitte ka mõjuda ninatargalt. Seepärast on Eestile kasulik, kui ta, öeldes, et meil oli õigus, rõhutab sõna «õigus», mitte «meil». Seda ka tulevikuga seonduvat silmas pidades.

Mäletatavasti ütles Prantsuse president oma hiljutises kõneainet pakkunud intervjuus, et Venemaale tuleb anda turvagarantiid. Nagu ka meil mõnes kommentaaris märgiti, teab Macron hästi, kuidas asjad tegelikult on, ja ta vastaval väljaütlemisel olid muud eesmärgid. Tõenäone on ka see, et osa Vene juhtkonnast teab, et reaalset sõjalist ohtu pole läänest Venemaale olnud 1918.–1920. aasta kodusõjast saadik. (Väidetav välisoht on alati autokraatike režiimide vahend, et võimul püsida, sest saab nõuda alluvailt ohvreid ja sõnakuulmist. See on ka hea ettekääne agressiooniks.) Seega, mõlemad pooled mängivad praegu lolli, kusjuures mõlemad teavad, et teine mängib lolli. Ja meie teame, et nad teavad. Ja nemad teavad, et meie teame, aga... nad vaatavad sellest muiates üle. Kuidas peaks väikeriik selles olukorras käituma, et mitte liiga tülikalt mõjuda, ent siiski oma huve edendada?

Mis kõik võib veel ees oodata... Üsna tõenäoselt tugevneb peagi lääne kulissidetagune surve Zelenskõile. Näiteks seatakse tingimuseks tagastamatu abi saamine. Viimane on ilmselt vajalik. Äsja lepiti küll kokku 18-miljardilises laenus kümne aasta peale, aga arvatavad sõjakahjud on juba nüüd kordades suuremad. Kust need ressursid peaksid tulema? Et Venemaa hüvitab sõjakahjud, selle suhtes lubatagu olla pessimist. Võimalik, et Ukraina allub raske südamega, aga eksistentsiaalsetel kaalutlustel oma liitlaste survele, loobub de facto (kuigi mitte de jure) mõnest oma territooriumi osast (näiteks Krimmist nii nagu Eesti Petserimaast). Kas Eestile on kasulik sattuda mõne aja pärast olukorda, kus Brüsselis ja mujal hõisatakse «Rahu! Rahu!», aga meie hurjutame läänt kokkulepluse pärast? Kuigi meil on õigus. Saatanlik värk.

Eestile on kasulik, kui ta, öeldes, et meil oli õigus, rõhutab sõna «õigus», mitte «meil».

Ja Ungari! Meie ugrisugulusele osutamine on küll rohkem Eesti-poolne ja ungarlased seda praktiliselt enam ei maini, aga oleme siiski ühes paadis kui Euroopa mõistes väikeriigid, kes varem kuulusid Nõukogude tsooni.

Kuigi ajalugu tunneb ka totaalseid riigimeeste «ärakeeramisi», on Orbáni sümpaatiat Moskva vastu raske ehtsaks pidada. See on ikka taktikaline käik. Väga võimalik, et ta on tahtnud Ungarit suureks teha – kõige üldisemalt, st selliseks, kellega arvestatakse (nagu inimestegi puhul). Ungaril on olnud päris suur minevik, ja mitte väga ammu. Vahe-Euroopa riigina läänele lähemal asetsedes tajub Orbán ilmselt paremini kui meie siin perifeerias, et isegi neid, ühte «kaksikmonarhia» järeltulijat, ei võeta vanas Euroopas täiesti omasugusena (ikka sel alateadvuslikul tasemel). See kibestab ja tekitab trotsi.

Kelle abil on tal võimalik «vanade» vastu intrigeerida, kui mitte Putini või Hiina abil? See on tants vanakuradi vanaemaga, aga selles on mingigi loogika. Kindlasti ei ole see kogu põhjus, miks Ungaris on, nagu on, aga see on üks teiste põhjuste hulgas. Objektiivselt Orbáni gambiit luhtub pikas perspektiivis. Ja ilmselt ta aimab seda ka ise. Aga see teadmine kibestab nagu kõiki vananevaid mehi oma visioonides pettumine. Seepärast nad klammerduvad nende külge sõgeduseni küündiva raevukusega ja on valmis minema viimase suure pauguni. Eestile pole sellest rõõmu üht- ega teistpidi. Tunnistagem, et Ungarit hurjutada on kõike muud kui meeldiv, sest see räägib vastu kogu meie senisele praktikale ja eesti DNA-le. Keeruline on siiliriigi välispoliitikat ajada.