JUHTKIRI ⟩ Vuti võlu ja valu

Päeva karikatuur. Foto: Urmas Nemvalts

• Katari jalgpalli maailmameistrivõistluseid jäävad varjutama mitmed juhtumid.
• Samas ei saa mööda vaadata asjaolust, et esmakordselt peeti jalgpalli MMi Araabia riigis.
• Jalgpalli globaliseerumine tähendab seda, et läänemaailma reeglid pole üheselt mõistetavad.

Lõppevad jalgpalli maailmameistrivõistlused Kataris sunnivad esitama küsimust tasakaalupunkti leidmisest raha võimu ja sportliku vaimu vahel.

Juba 2010. aastal nurisesid paljud, kui Katar sai jalgpalli maailmameistrivõistluse korraldamisõiguse. Kriitikud meenutasid riigi probleeme inimõigustest kinnipidamisega ja võõrtööjõu ränka ekspluateerimist. Etteheited võõrtööjõu hoolimatule kasutamisele suurenesid selle aasta võistluse lähenedes, kui ilmnes, et jalgpallirajatise ehitamisel võib olla hukkunud mitu tuhat võõrast päritolu töölist.

Liiatigi kummitavad Katari korruptsioonisüüdistused seoses värske infoga, mis puudutab Euroopa Parlamendi asepresident Eva Kailit. Kui Araabia riik suudab rahaliselt mõjutada Euroopa tippametnikke, siis miks ei peaks see olema võimeline seda tegema Rahvusvahelise Jalgpalliliiduga (FIFA)? Raha võim võistlust läbi viia demonstreeris ennast ka selgelt Kataris, mille SKT on ühe elaniku kohta maailmas neljandal kohal. Ent Katar on Saudi Araabia ja Iraani vahel pisiriik üldise rahvaarvuga kolm miljonit – mitte kõik pole Katari kodanikud – ja siit tuleb soov end jalgpalli kaudu läänemaailmaga tihedamalt siduda.

Samas ei saa mööda vaadata asjaolust, et esmakordselt peeti jalgpalli MM Araabia riigis. FIFA soov viia jalgpall globaalsemaks on õnnestunud. Meenutagem ka seda, et esmakordselt peeti 2010. aastal jalgpalli MM Aafrika mandril ehk Lõuna-Aafrika Vabariigis. Nüüdseks on Aafrika meeskond Maroko näol jõudnud esimest korda MMil poolfinaali. Ei oleks imestada, kui kümmekonna aasta pärast näeksime poolfinaalis mõnda Araabia meeskonda.

Katar on Saudi Araabia ja Iraani vahel pisiriik üldise rahvaarvuga kolm miljonit – mitte kõik pole Katari kodanikud – ja siit tuleb soov end jalgpalli kaudu läänemaailmaga tihedamalt siduda.

Jalgpalli globaliseerumine tähendab, et läänemaailma reeglid pole enam üheselt mõistetavad – islamiriikides ei saa nõuda samasugust kultuurilist vabadust nagu lääneriikides. Veel tasuks korra mõelda alternatiivile, kui paljud noored maailmas ei mängiks üha enam jalgpalli, vaid otsiks endale ohtlikumat tegevust. Jalgpall on paljuski võimalus oma energiat kanaliseerida, kas siis olles väljakul või tribüünil.

Samas oleks väär kujutada FIFAt mingisuguse rahuliikumisena. Ka seal käib võitlus võimu ja raha pärast. Kui Katar sai korraldamisõiguse peamiselt raha tõttu, siis mõnikord on andnud FIFA korraldamisõiguse, lootuses muuta korraldajamaa nii-öelda normaalsemaks. Aga see lootus pole tihti täitunud – kohe meenub 2018. aasta jalgpalli MM Venemaal Sotšis. Seda isegi pärast Krimmi okupeerimist ja annekteerimist 2014. aastal. Praegu aga peab Venemaa sõda Ukrainaga. 1978. aastal korraldas jalgpalli MMi Argentina, mida valitses sõjaväeline hunta ja kus esines ka räigeid inimõiguste rikkumisi. 1982. aastal hõivas hunta Falklandi saared. Sport pole alati rahu.

Vaadates ent MMil Lionel Messi või Kylian Mbappé ilusaid sooritusi, ei saa me mööda võistluse sportlikust pingest ja meediakärast. Eks staaride ütlemised ja hoiakud käivad nii-öelda asja juurde. Lõppu aga nukravõitu küsimus: mis aitaks Eesti jalgpallil mudaliigast tõusta? Kinoteatrist ainuüksi ei piisa.