Aleksei Turovski ja Marcus Turovski ⟩ Ahvide erakordsus teiste imetajate seas

Mark Antonius Puhkan joonistab. Foto: Puhkan

Esikloomaliste ehk primaatide selts on evolutsiooniliselt väga vana. On enam kui võimalik, et see hakkas algupäraselt välja kujunema juba Ülem-Kriidi ajastul enne dinosauruste suurt väljasuremist 65–66 miljonit aastat tagasi, kirjutavad Aleksei Turovski ja Marcus Turovski.

Juba paleotseenis hakkasid varajased esikloomalised, kes on praegu elavate seltsidega otseses sugulusseoses, ilmselt kiiresti arenema nii Põhja-Ameerika kui ka Euraasia aladel.

Tänapäeval loendatakse esikloomaliste seltsis umbes 380 liiki, kellest mõne puhul on küll vaieldav, kas nad on omaette liigid – erinevaid vorme on väga palju. Jättes tuleviku tarvis poolahvilised – leemurid, loorid, galaagod – ja ka pärisahvilistele evolutsiooniliselt palju lähedasemad kandlased (tohutute silmadega ööloomakesed), keskendume siin pärisahviliste alamseltsile. Nood jagunevad laianinalisteks ahvideks Lõuna- ja Kesk-Ameerikas, kelle ninasõõrmed avanevad enamasti vasakule ja paremale ja kelle ninakäigud on suhteliselt lühikesed ja paistavad avarana; ja Vana Maailma pärisahvilisteks, kelle ninasõõrmed avanevad ette ja alla, ka pärdiklastel ja inimesel – ninakäigud paistavad pikkade ja kitsastena. Füsioloogiliselt on selge, et avarate ja lühikeste ninakäikudega loomad saavad tervislikult hingata sooja ja parajalt niisket õhku. Seevastu kitsaninaliste hingamisteed võimaldavad külmal õhul enne kopsudesse jõudmist soojeneda ja tolmusel õhul puhastuda. Tänu sellele saavadki inimesed ja näiteks ka jaapani makaagid ka karges talveõhus kenasti toimetada.