Olen yhe talu elanik, mis jääb valjeneva militaarmyra piirkonda. Olen ka selle paikkonna saatust mäletav olend. Kui lausun probleemse kohanime Nursipalu, meenub mulle esmalt hoopis paljanduv liiv Sõmerpalu põndakul, raudteetamm ja selle tagune kiirakääraline tee, mis lõpuks Nurssi välja viis, kirjutab Lauri Sommer.
Lauri Sommer ⟩ Sõda ja rahu Võrumaal (3)
Kõrge mets kasvas seal ymber. Me ei sõitnud seda kaudu alati, aga vahel tuli ette. Mul läks alati sydame alt kylmaks, kui Ema mõnda kurvi võttes vastasvööndisse keeras. Kartsin, et keegi tuleb vastu ja teeme laupkokkupõrke. Sureme koju jõudmata. Nähtavus puudus seal täielikult, aga Ema taipas siiski mingi oimusega, et tee on vaba. Mõnedel lõuna inimestel on sihuke taju arenenud. Ehk ka tänu sellele, et nende päevi ymbritses linlaste omadega võrreldes suhteliselt sygavam vaikus, milles ka kerge metsakohina taustal on kuulda puulehe kukkumine, mööduvate putukate hääled, händkaku kaugest huikest ja koerahaugetest kõnelemata. Kui naabrimees mulle pakkus, et rendiks mu põllud lambaaedikuteks, siis ytlesin, et vaata, lambad on ju toredad, aga minu kapital ja tegevuse alus on vaikus. Naabri metsataguselt karjamaalt, kahe-kolme kilomeetri pealt oligi seda määde koori hea kuulata.