Peeter Espak ⟩ Punamonumentide allesjätmine on eesti rahva ja kunstnike taasohvristamine

Peeter Espak Foto: Margus Ansu / Postimees

Ei maksa teha mineviku loovinimeste olemusele liiga ja mälestusele korvamatut kahju, seostades neid kriminaalse riigikorralduse ideoloogilise kunstiga, mille tootmine polnud tihti nende vaba valik, kirjutab orientalist, teoloog ja assürioloog Peeter Espak.

Viimasel ajal on esitatud avalikkuses mitmeid kummalisi seisukohti, nagu polekski punamonumentide ja muude inimsuse- ja rahuvastaseid kuritegusid õilistavate sümbolite eemaldamine avalikust ruumist meie riigi jaoks prioriteet. Sotsiaalkonstruktivist ja uue ajalooteaduse üks peamisi maaletoojaid Eestisse Marek Tamm läks isegi nii kaugele, et nimetas meie justiitsministrit seonduva seadusandluse edendamise eest julgeolekuohuks riigile. Tamm edendas ka narratiivi, nagu oleks nõukogude sümboolika eemaldamise teema alles nüüd Ukraina sõja tõttu ühiskonnas aktuaalseks muudetud ning justkui oleks tegu hoopiski valimiste kontekstis populistliku häältepüüdmise kampaaniaga. Seda aga olukorras, kus kõik meie erakonnad maailmavaatest sõltumata on pigem monumentide ja sümboolika eemaldamise poolt ning vahe seisneb pigem ainult retoorikas. Ukraina sõda, mis Tamme sõnul on alles nüüd tekitanud vajaduse asuda nõukogude sümboolikat kriitilise pilguga üle vaatama, ei alanud aga samuti mitte selle aasta veebruaris, vaid juba kaheksa aastat tagasi. Tamm väidab, et Eesti avalikkuses polevat tegelikult punamonumentidega mitte mingisugust suur muret ja «see probleem on suuresti välja mõeldud». Tegutsetavat «lihtsalt omaenda valijagrupi huvides, mitte Eesti riigi ja ühiskonna huvides».[1]

Samal ajal tsiteerib Tamm aga enda seisukoha õigustamisel hoopiski küsitlustulemusi, mille kohaselt suhtuvat üldsus punamonumentidesse vaat et pigem hästi või ei minevat nad üldsegi suuremale osale inimestest korda, mistõttu «justiitsminister, kes tegutseb oma valijatele meeldimise nimel, on suurem julgeolekuoht, kui seda on ohvitseride maja, kino Sõprus või Estonia teatri laemaal». Tekib aga küsimus, et kelle häälte saamise või kellele meeldimise nimel siis meie poliitikud, kes on kõik üldiselt punamonumentide eemaldamise poolt, vaeva näevad, kui antud teema olla avalikkuses teisejärguline ja oluliselt kedagi ei huvita. Ehk kumb vastab tõele – kas teema pole ühiskonnas üldse oluline või siiski on nii tähtis, et selle pealt annabki kõikidel korraga valimistel profiiti lõigata?