Kätlin Konstabel: kuidas talendiks saadakse

Kätlin Konstabel Foto: Erakogu

Psühholoog Kätlin Konstabel kirjutab, et PISA testi tulemuste puhul saab Eesti uhkustada küll hea keskmisega, aga tippsooritajate osas pole olukord kiita. See annab aimu, et midagi
on viltu.

Eestis ollakse mures kaadrite pärast (nagu vanasti öeldi). Nad kas tahavad ära minna või ei taha tagasi tulla ja nende peale on tihti palju raha kulutatud. Vahel vaieldakse küll selle üle, kes täpselt on see talent, keda koju tagasi oodatakse või minema ei tohi lasta, aga vähemalt tähtpäevade ajal ei leia naljalt kõnet, kus ei räägita sellest, et kõik inimesed on tähtsad. On tore, et kõik on olulised, kõiki tahetakse oodata ja hoida (kui vaid võimalusi oleks), aga mõelgem hetkeks ka sellele, kuidas talendiks saadakse. Mõelgem näiteks teadusandekatele lastele.

Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus on uues variandis andekad esmakordselt ära maininud – kuidas nemadki vajavad tavapärasest erinevat õpet ja mil moel peaks andekaid välja selgitama. Samuti öeldakse seaduses ühemõtteliselt, et õpilasele tagatakse vähemalt eripedagoogi, psühholoogi ja sotsiaalpedagoogi teenus.

Kui seadusest reaalsesse ellu vaadata, siis teadusandekatele toimub palju põnevaid tegevusi – on mitmel tasemel olümpiaade ja ­ainevõistlusi, Tartu Ülikooli teaduskool ja tema nooremad kaaslased Tallinnas pakuvad õpilastele erinevaid kursusi, võisteldakse robotite ehitamises ja uurimistööde tegemises, ringi sõidavad teadusbussid ja suviti ootavad õpilasi teaduslaagrid.

Kõik oleks justkui korras: lastel, nende vanematel ja õpetajatel tasub vaid ringi vaadata ja saabki andekast, eeldustega lapsest valmis talent – aga ometi sellest ei piisa. See, et PISA testi tulemuste puhul saab Eesti uhkustada küll hea keskmisega, aga tippsooritajate osas pole olukord kiita, annab aimu, et midagi on viltu.

Koolikatsete teema annab igal aastal aimu, et eestlased on siiski kirglik rahvas – vähem või rohkem emotsionaalseid arvamusi teemal, kas laste võimeid saab 6-7-aastaselt kindlaks määrata, on seinast seina. Üldse ei räägita aga sellest, et lapse võimeid peaks saama kindlaks teha ka koolis ja et koolihinded ei ole selleks alati parim ­meetod.

Maailmas on teadusandekate väljaselgitamiseks levinuimaks viisiks siiani klassikalised IQ-testid ja ka põhikooli- ja gümnaasiumiseadus näeb ette psühholoogiliste testide kui objektiivse hindamismeetodi kasutamist. Tegelik olukord on aga see, et koolides leidub väga vähe kvaliteetseid vaimsete võimete (ja ka muude psühholoogiliste omaduste) hindamise teste. Probleem ei ole sugugi uus, professor Aaro Toomela kurtis sama muret ajalehes Postimees juba 1997. aastal.

Kuna olukord pole suurt parem ka õppenõustamiskeskustes, on TÜ teaduskoolil näiteks tulnud murelikule lapsevanemale soovitada täiesti terve lapse intelligentsuse hindamise võimalust otsida lastekliinikust. Nagu sellest veel vähe oleks, on kuulda ka koolidest, kus ei häbeneta vanematelt lapse vaimsete võimete hindamise eest raha võtta.

Andekas laps on eelkõige ikkagi laps ja temalgi võib olla muresid. Andekat last tuleb vahel motiveerida (et temast ei saaks järjekordset näidet selle kohta, kuidas kolmandik andekaid on peidus, alasooritajad), vahel aga tegeleda perfektsionismist tingitud enesehinnanguprobleemide ja stressiga. Olümpiaade võitev, aga sisimas sügavalt õnnetu laps ei peaks ükskõikseks jätma ühtegi vanemat ega pedagoogi.

Head õpetajad on küll tihti ka head inimestetundjad, aga on olukordi, kus sellest ei piisa. Pole kellelegi uudis, et Eesti laste vaimne tervis võiks olla palju parem. Tervise Arengu Instituudi läbiviidud ja väga esindusliku valimiga Eesti kooliõpilaste tervisekäitumise uuring 2009/2010. õppeaastast teatab, et viimase aasta jooksul on vähemalt kahe nädala jooksul depressiooni tõttu elu häiritud olnud 18 protsendil poistest ja 32 protsendil teismelistest tüdrukutest.

Neli aastat varem olid protsendid veel masendavamad (vastavalt 28 ja 38 protsenti). Suitsiidimõtted on peast läbi käinud umbes kümnel protsendil õpilastest.

Eesti-Rootsi Vaimse Tervise ja Suitsidoloogia Instituudi Tallinna kooliõpilaste ja õpetajate küsitlus tõi muu hulgas välja, et kolmandik teismelisi õpilasi on end tahtlikult vigastanud ja et 65 protsenti õpetajatest teadis enda klassis olevat vaimse tervise probleemidega õpilasi.

Need kõnekad numbrid saavad uue tähenduse, kui mõelda sellele, et uuringukeskuse Praxis andmetel on koolipsühholoog olemas Eestis vaid igal kolmandal koolil ja et õppenõustamiskeskused (mis peaksid pakkuma abi eelkõige keerulisematel juhtudel) on seetõttu ülekoormatud n-ö esmatasandi probleemidega.

Eestis on viimastel aastatel tehtud tänuväärset tööd hariduslike erivajadustega õpilaste õppevara väljatöötamisel. Siiani on aga keskendutud lihtsustatud õppekava materjalidele, võimekamate lastega kokku puutuvad õpetajad on jäänud tagaplaanile.

Kui õpetajal andekale ise materjalide otsimiseks või loomiseks aga aega või jaksu ei ole, võib tekkida olukord, kus teistest koolitunnis kiirem ja nutikam laps saab «preemiaks» lahendada veel mõned sama tüüpi ülesanded.

Tõsi, TÜ teaduskool võimaldab reaalõpetajatel kasutada enda kursusematerjale, aga vajalik oleks süsteemsem lähenemine, mis hõlmaks kõiki valdkondi. Andekuspedagoogikas on võimekamate laste õpetamise printsiibid teada, miks siis mitte pakkuda õpetajatele juhiseid ja ülesannetekogusid kõigi õppeainete jaoks.

Kõige eelöeldu peale võib muidugi alati vastata, et oleks vaid raha, ja et tipp­andekaid on pealegi nii vähe ja küll nad saavad hakkama. Aga mõelda võiks ka nii, et igas lapses on mingi anne või tugev külg peidus ja nii vanematel, õpetajatel kui ka otsustajatel riigi ja kohalike omavalitsuste tasandil võiks olla huvi seda annet avastada ja arendada nii, et laps seejuures ka õnnelik oleks. Mõelda kõigist lastest kui andekatest ja kui väljakutsest.

Kui Leedus on olemas oma andekate arendamise strateegia, siis Eestilgi võiks selleks motivatsiooni olla – väikerahvana ei tohi otseses mõttes ühtegi annet märkamata jätta, sest meil lihtsalt pole neid hiinlaste või ameeriklastega võrdsel arvul kuskilt võtta.

Teisalt on just väikeses riigis lihtsam töötada välja andekate arendamise süsteem, mille tulemusena võiks eestlastest mujalgi maailmas levida kuvand mitte ­ainult kui tublidest lauljatest või sõduritest, vaid ka kui targast ja inimese igakülgset arendamist väärtustavast rahvast.