AHTI KALLIKORM ⟩ Kagebiidid kohtu ette!

• Kommunismi ja fašismi kuriteod on võrdsustatud.
• Kagebiidid ei tohiks olla avalikkuses, vaid saama karistuse.
• Meil on olemas ka kommunismikuritegude tunnistajad.

Viimastel aastatel on tekkinud huvitavad arvamusliidrid – endised KGB aparatšikud. Kohtu ees pole need kaabakad käinud, küll aga meedias intervjuusid andmas. Mehed, kes relv käes nõukogude okupatsioonirežiimi teenisid ja Eestis vabadust lämmatasid. Tundub, et nõuka-aeg on sedavõrd kaugeks jäänud, et minevik mõjub juba kui helesinised mäed, kui tsiteerida Andrus Kivirähka. Seda ei või lubada, eriti kui vaadata Ukrainas toimuvat.

Kui ühiskonna eetiline kompass segi läheb, tuleb proovida nõel uuesti õigele suunale püsima saada. Kagebiitidega seoses on selleks vaja teha kolme asja. Esiteks, me võime küll andestada, aga mitte unustada. Selleks tuleb lastele koolis ühemõtteliselt selgeks teha, mis oli Nõukogude võim ja selle kuriteod Eesti vastu. Ka venekeelsetes Eesti koolides. Teiseks, kagebiidid peavad vastutama oma kuritegude eest, mitte meedias kekutama. Ja lõpuks peaks ülikoolid hoolitsema selle eest, et ajakirjandusväljale tööle asuvad inimesed orienteeruvad ajaloolises kontekstis.

Üks selline kagebiidist kaanepoiss on sm Vladimir Pool, kes paar aastat tagasi andis välja oma memuaarid. Pool pole mitte ainult unustanud vabandada, vaid elab siiani okupatsioonivõimu õigustajana. Äkki tasuks uurida, kus vana kagebiit elab? Egas ometi kuskil Roosikrantsi tänava kandis, kus sm Kortelainen (KGB juht 1982-1990) elas uhkes 5toalises apartemendis, mille puhul ta oli 100 protsenti kindel, et see ei lähe tagastamisele endisele vaba Eesti kodanlasele, kellelt korter sundvõõrandati. Küllap ta ise seisis hea, et kindlalt see pere saaks hävitatud.

Vaadake, kui ettenägelikud siiski vanad NKVD mehed olid... Väga imelik, et meil endiselt jalutavad Tallinna sinimustvalgete lippudega kaunistatud tänavatel meie vaba Eesti pidupäevadel sellised eksemplarid nagu seltsimehed Rein Sillar, Vladimir Pool ja teised KGB ohvitserid. Kuritegeliku režiimi kõige kuritegelikuma organisatsiooni eliit. Kui nad oleks 1980. aastail selliste lippudega ehitud maja näinud, siis ikka kindlalt kolm aastat kolooniat oleks antud kasvõi kojamehele, kui kedagi teist poleks kätte saadud.

Siinse KGB viimane juht Sillar on siiani veidi madalamat profiili hoidnud. Oma suurimaks saavutuseks peab ta seda, et viis ENSV-aegse KGB agentuuri toimikud Moskvasse, Eesti natsionalistide eest peitu (loe seadusliku EV valitsuse eest). Poolist on seevastu saanud peaaegu väärtustatud ekspert, kes jagab viimase instantsi tõena selgitusi ENSVs toimunud sündmuste kohta. Olgu selleks Pätsi või Laidoneri vangistusaastad Nõukogude Liidus, noorterahutustega lõppenud ETV ja Eesti Raadio vutimäng või paadipõgenikud. Soomlaste head ütlust parafraseerides – kagebiit jääb kagebiidiks, prae teda kasvõi või sees.

Kui ühiskonna eetiline kompass segi läheb, tuleb proovida nõel uuesti õigele suunale püsima saada.

On väga raske ette kujutada, et Heinrich Müller või Adolf Eichmann jagaks tänastes saksa lehtedes intervjuusid, kus räägivad varjatud uhkusega oma tegevusest Kolmandas Reichis. Kuidas vaataks Gestapo juht Müller - tagantjärele targema ja küpsema mehena – oma töömeheteele 1938 toimunud Kristalliöö korraldamises, mille käigus kannatasid kümned tuhanded juudid? Rõhutan, et see võrdlus pole mõeldud juutide ega teiste natsiohvrite tundeid haavama, kellele ma sügavalt kaasa tunnen, vaid olukorra absurdsust demonstreerima.

See, et fašism võrdub kommunismiga, on juba rahvusvaheliselt kinnitust saanud. Seega pole ka suuremat vahet SSi või KGB organitel ja nendes töötanud seltsimeestel. Kui nii, siis kuidas on võimalik, et vabas Eestis pole ükski kagebiit saanud teenitud karistust Eesti Vabariigi kodanike tagakiusamise ja Eesti riigi vastaste kuritegude eest? Meie oma karistusseadustikus on sobiv kuriteo koosseis täitsa olemas - § 89 sätestab inimsusvastase kuriteo mõiste ja karistused selle eest. Selliste tegude eest karistatakse kaheksa- kuni kahekümneaastase või eluaegse vangistusega.

Tunnistajaid täna veel on - Mart Niklus, Lagle Parek, Miia Jõgiaas, Jüri Adams, Heiki Ahonen, Eve Pärnaste, Tartu II Keskkooli õpetaja Helgi Rivis, Tunne Kelam jt. Kahjuks on juba lahkunud Enn Tarto, Sergei Soldatov, Jüri Pertmann, Vaino Kallas, Kalju Mätik. Kas on võimalik Poolil ja Sillaril väita, et nemad pole kunagi ega kuidagi seotud nende inimeste tagakiusamise ja vangistamisega?

Kõige tähtsam on see, et inimsusevastane kuritegu ei aegu. Eraldi kuriteoteadet esitada pole Eestis vaja, piisab ajakirjanduses avaldatust, et algatada uurimine. Jääme põnevusega ootama.