Eestisse ei ole Ukrainas plahvatavate rakettide kõma kuulda, kuid sõda on kohal ka siin. Sõda käib toidupoodides, radiaatorites ja nähtamatus infoväljas. Kui kunstnik Sandra Jõgeva end tänavu hilissügisel kompromissituks patsifistiks kuulutas, ajas see mõnedki inimesed vihale. «Patsifist olla on häbiväärne. Patsifistid on need, kes nõrgestavad oma kodumaad, selleks et vaenulikul välisriigil oleks kergem rünnata,» kirjutas üks kommentaatoreist Jõgeva sõjakriitilisele artiklile vastuseks.
MTÜ Slava Ukraini nõukogu liige Ilmar Raag leiab, et inimesed ei jagune patsifistideks ja sõjarditeks. See, kes leiab, et kõige lähedasemate inimeste elu on vajadusel tarvis kaitsta ka relvaga, seisab kahe äärmuse vahel, ütleb ta. Kummatigi soosib praegune aeg polariseerumist. Filmilooja Kadri Kõusaar, kes jagab Sandra Jõgeva patsifistlikke väärtusi, sõnastab: «Loomulikult ma tahan, et kuri agressor saaks karistatud, et see õudne sõda kohe lõppeks ja süütud inimesed ei hukkuks. Loomulikult ma olen Ukraina sõja vastane. Aga see debatt kipub alati minema sinna auku, et kui sa ääri-veeri niimoodi mokaotsast ütled, et äkki võiks diplomaatial olla suurem roll – sest ükski sõda pole selleta lõppenud –, siis sa oled justkui reetur, putinist või kasulik idioot.»
/nginx/o/2020/07/03/13186384t1h590f.jpg)
/nginx/o/2022/12/15/15027229t1h2042.jpg)