/nginx/o/2022/08/24/14786035t1hf6a4.jpg)
/nginx/o/2022/12/15/15026366t1hdda9.jpg)
- Võib-olla on õpetajate puuduse küsimusele valest otsast lähenetud.
- Praegused hädad võivad olla tingitud romantilisse lapsekesksusesse pidama jäämisest.
- Et koolisüsteem on püsinud samasugusena järjepidevalt on ehk märk selle optimaalsusest.
Õpetajate puuduse küsimusel on nähtavasti väga lihtne vastus: süsteemi optimeerimine on kiiva kiskunud ja nõudmised töötajatele käivad üle jõu. Lahendus pole mitte lõpmatud koolitused, vaid oma läbikukkunud illusioonide hülgamine, kirjutab toimetaja Martin Pent.
Oli see nüüd toona kasutatud kujundite jõulisus või mis, aga nüüdseks peaaegu neli kuud tagasi Ahhaa keskuse juhatuse esimehe Andres Juure välja hõigatud hoiatus Eestit ohustavast vaimupimedusest elab endiselt edasi ja sealjuures üsna kujukalt. Elevant komberdab toas ringi ning tava- ja kõrgkoolid on endiselt järelkasvu ootuses, leidmaks neid, kes peale kasvavate kohortide õpetamise enda kanda võtaks.
See teema on tegelikult juba nii ära leierdatud, et veelgi tüütumat annab vist otsida. Aga siiski leidub üks mõte, mis ei taha rahu anda. Võib-olla on sellele õpetajate, aga ka õppejõudude, koolipsühholoogide, tugipersonali jt defitsiidi küsimusele algusest peale valest otsast lähenetud ja äkki tuleks kogu probleemi püstitus hoopis pea peale pöörata?
Lausa nõrkemiseni kõigi korrutatav dogma muutustest ja konstantsest uuenduste voos elamisest on haridust saatnud tegelikult kogu aeg.
Nagu aamen kirikus läheb neis küsimustes jututeema automaatselt rahale või õigemini selle nappusele. Ehkki selle rolli tuleb tähtsustada, ei saa ka küsimata jätta, kas on ehk veel midagi seesugust, midagi mittemateriaalset ja vahest isegi olulisemat, mida haridusasutustes juba töötavatel ja miks mitte ka selle mõttega mängivatel tulevastel pedagoogidel napib.
/nginx/o/2022/12/15/15026368t1hea6e.jpg)
Järsku on hariduse teemadel võimust võttev vastuolude tohuvabohu kasvanud nii lootusetult üle pea, et hägusaks muutub ka laiem ajalooline pilt, mis aitaks praegust olukorda kuidagi konteksti panna, seda mõista ja sellele tähendust anda. Sellest mõttest kantuna kirjutab teenekas kasvatusteadlane Maie Tuulik tänases põhiloos möödunud sajandi haridusmõtte arengust läänemaailmas ning pakub oma seletuse, kuhu oleme praeguseks jõudnud meie.
Saame teada, et praegugi lausa nõrkemiseni kõigi korrutatav dogma muutustest ja konstantsest uuenduste voos elamisest on haridust saatnud tegelikult kogu aeg. Koole vist ainult reformitud ongi: küll on proovitud nii- ja naapidi, üht, teist ja kolmandat moodi, lähenetud küll vasemalt ja paremalt, alt- ja ülaltpoolt, risti, põiki ja keskelt läbi, ainuüksi selleks et täita ühiskondlik tellimus ning anda sinna kord juba sisenenud õpilaste näol tagasi universaalselt haritud ja head inimesed.
Läänemaailmal on selja taga pikk ajalugu, leidmaks parimat võimalikku haridussüsteemi, ja põhimõtteliselt pole isegi stardijoonelt edasi jõutud.
Kes küll jaksaks ära mõõta selle raha, vaeva ja aja, mis kõigisse neisse püüdlustesse suunati? Ja seda kõike mille nimel?
Nähtavasti siis selleks, et näha veel ka 2022. aasta lõpul maailmas ringi vaadates, et olemuslikult on koolid jäänud täpselt samasuguseks, nagu nad laias laastus on olnud kogu aeg. Ning eks ole palju neidki, keda säärase stagnatsiooni nägemine paneb jonnima ja juukseid peast katkuma, kuid kellel paraku napib julgust küsida endalt see kõige lihtsam küsimus: kas järsku ongi kool sellisel kujul optimaalne lahendus?
/nginx/o/2022/12/15/15026367t1ha514.jpg)
Tuuliku arvates on ka Eesti parasjagu nn romantilise lapsekesksuse epohhis. Selles pole midagi halba, ent kui laste vabadused ja tahtmised on tehtud ülimuslikuks kõige muu suhtes (paindlikkus, vabadused, isiklikud õpiteed, karistamisest hoidumine), samas kui üha kasvavate nõudmiste juures neid täitva inimtööjõu hulk märgatavalt ei kasva... Siis on see vaid loomulik, et keegi ei jaksa igavesti kivist vett välja pigistada ning sellist tööd teha ei taheta. Ja võib-olla ongi saabuv vaimupimedus selle õppetunniks.
Läänemaailmal on selja taga pikk ajalugu, leidmaks parimat võimalikku haridussüsteemi, ja põhimõtteliselt pole isegi stardijoonelt edasi jõutud. Ainus küsimus ongi veel, kas kogu selle hiiglatarkuse juures jätkub ka taipu leppida teatud paratamatustega.