/nginx/o/2020/12/19/13537354t1h1f63.jpg)
Londoni ülikooli majandusteaduse ja politoloogia kolledži professor Vladislav Zubok on avaldanud mitmeid raamatuid Nõukogude Liidu ja külma sõja ajaloost. Seoses oma viimase raamatu «Kollaps. Nõukogude Liidu kokkuvarisemine» eestinduse ilmumisega oli ta nõus vastama Postimehe küsimustele.
Teie viimase raamatu ingliskeelne versioon ilmus umbes aasta tagasi, kui Nõukogude Liidu lagunemisest oli möödunud 30 aastat. Kas te eeldasite siis, et Venemaa alustab vaid mõne kuu pärast sõda, et seda lagunemist tagasi pöörata? Sest just selliselt põhjendas Venemaa kaitseminister Sergei Šoigu sõda oma kindralitele: «Meie maa saab jälle suureks ja tugevaks, jälle on Nõukogude Liit ja mitte keegi ei lähe mitte kuhugi.»
Ei, ma ei oodanud sõda. Lihtsalt sellepärast, et oli täiesti selge, et see toob Venemaale kaasa kohutavad tagajärjed, mida me praegu näeme. Mulle on siiani mõistetamatu, kuidas sõda alustanud inimesed, eeskätt Vladimir Putin, võisid mõelda teisiti. Aga ajalugu õpetab kummalisi asju.
Mida Šoigu ka ei räägiks – ja ta ei ole Venemaa juhtkonna kõige säravam isik – ma ei usu, et Putin tahab Nõukogude Liitu taastada. Üldsegi mitte. Ta räägib suurest Venemaast.
Teie raamatus on huvitav episood, kus KGB mees, hilisem NLKP keskkomitee peasekretär Juri Andropov üritab luua 15 Nõukogude liiduvabariigi asemele 41 osariiki. Palun rääkige sellest lähemalt.
KGB-l ja Nõukogude võimul oli 1980. aastate alguses probleem. Mida teha algse leninliku konstruktsiooniga, mis oli peaaegu 60 aastat eksisteerinud?
Juriidiliselt ei olnud Nõukogude Liit isegi mitte föderatsioon, vaid konföderatsioon. Nõukogude Liidu konstitutsioon lubas liiduvabariikidel olla paberi peal täielikult suveräänsed ja neil oli õigus liidust välja astuda. Need on selgelt konföderatsioonile viitavad tunnused. Ma arvan, et Andropov sai väga hästi aru, et varem või hiljem saab sellest Nõukogude Liidu jaoks probleem.
KGB põhivaenlane oli muidugi USA ja seetõttu uurisid nad Ameerika kogemusi eriti tähelepanelikult. Ilmselt olid nad mingil moel ameeriklaste peale kadedad. Ameeriklased said immigrantide ning erinevate rahvuste ja rassidega seotud probleemidega hästi hakkama, luues osariigid, mitte mingid etniliselt määratletud territooriumid.
Igal juhul on huvitav, et mingil hetkel tekkis Andropovil selline idee ning ta tegi selle uurimise ülesandeks oma abile Arkadi Volskile. On peaaegu mõeldamatu, et pärast mitmekümneaastast eksisteerimist oleksid nad otsustanud näiteks liita Läti, Leedu ja Eesti Põhja-Balti riigiks. See on üsna uskumatu. Kuid asjaolu, et Andropov selle peale mõtles, on kõnekas.
Laialt levinud arvamuse kohaselt ei olnud Mihhail Gorbatšovil valikut – Ühendriikide presidendi Ronald Reagani «Tähesõdade programm» ning ajalooliselt madalad naftahinnad olid pannud ta olukorda, kus ta pidi reformima seda, mis hiljem osutus reformimatuks. Tsiteerite oma raamatus Briti majandusteadlast, kes ütles Nõukogude majanduse kohta: «Ma ei näe mitte ainult valgust tunneli lõpus. Ma ei näe isegi mitte tunnelit.» Kui palju manööverdamisruumi Gorbatšovil tegelikult oli?
Tal oli mõningane manööverdamisruum, oleks liiga jultunud väita, et tal polnud valikut. Ma arvan, et kõik, mida Gorbatšov tegi – peaaegu kõik – tuli sellest, et ta tegi omad valikud. Kuid tema otsuseid ja valikuid piirasid need teadmised, mis olid talle tollal kättesaadavad.
Igaüks, kes ütleb, et Gorbatšov tegi valesti seda ja seda, ei mõista, et ta pöördus igasuguste nõunike ja ekspertide poole. Ta oli mees, kes armastas mõnikord liigagi pikalt probleemide üle arutleda. Kuid 1988. aastal polnud keegi valmis talle tunnelit pakkuma, et liikuda edasi turumajanduse suunas. Seda tunnelit ei eksisteerinud ka läänes, sest Nõukogude majandusega tegelejaid oli väga vähe ja isegi need vähesed said sellest valesti aru, kaasa arvatud CIAs.