KGB põhivaenlane oli muidugi USA ja seetõttu uurisid nad Ameerika kogemusi eriti tähelepanelikult. Ilmselt olid nad mingil moel ameeriklaste peale kadedad. Ameeriklased said immigrantide ning erinevate rahvuste ja rassidega seotud probleemidega hästi hakkama, luues osariigid, mitte mingid etniliselt määratletud territooriumid.
Igal juhul on huvitav, et mingil hetkel tekkis Andropovil selline idee ning ta tegi selle uurimise ülesandeks oma abile Arkadi Volskile. On peaaegu mõeldamatu, et pärast mitmekümneaastast eksisteerimist oleksid nad otsustanud näiteks liita Läti, Leedu ja Eesti Põhja-Balti riigiks. See on üsna uskumatu. Kuid asjaolu, et Andropov selle peale mõtles, on kõnekas.
Laialt levinud arvamuse kohaselt ei olnud Mihhail Gorbatšovil valikut – Ühendriikide presidendi Ronald Reagani «Tähesõdade programm» ning ajalooliselt madalad naftahinnad olid pannud ta olukorda, kus ta pidi reformima seda, mis hiljem osutus reformimatuks. Tsiteerite oma raamatus Briti majandusteadlast, kes ütles Nõukogude majanduse kohta: «Ma ei näe mitte ainult valgust tunneli lõpus. Ma ei näe isegi mitte tunnelit.» Kui palju manööverdamisruumi Gorbatšovil tegelikult oli?
Tal oli mõningane manööverdamisruum, oleks liiga jultunud väita, et tal polnud valikut. Ma arvan, et kõik, mida Gorbatšov tegi – peaaegu kõik – tuli sellest, et ta tegi omad valikud. Kuid tema otsuseid ja valikuid piirasid need teadmised, mis olid talle tollal kättesaadavad.
Igaüks, kes ütleb, et Gorbatšov tegi valesti seda ja seda, ei mõista, et ta pöördus igasuguste nõunike ja ekspertide poole. Ta oli mees, kes armastas mõnikord liigagi pikalt probleemide üle arutleda. Kuid 1988. aastal polnud keegi valmis talle tunnelit pakkuma, et liikuda edasi turumajanduse suunas. Seda tunnelit ei eksisteerinud ka läänes, sest Nõukogude majandusega tegelejaid oli väga vähe ja isegi need vähesed said sellest valesti aru, kaasa arvatud CIAs.
Gorbatšov oleks võinud lasta asjadel minna, ja just seda tegi Deng Xiaoping Hiinas. Gorbatšov tegi vastupidi: tal oli ideoloogiline ettekujutus, et kui ta detsentraliseerib majanduse, siis toimib see kuidagimoodi ka ilma turuta.