AK ⟩ Mati Laur: Vene imperialism ei anna meile palju aega (1)

Erkki Bahovski
, arvamustoimetaja
Copy
«Impeeriumi sünni» autor professor Mati Laur leiab, et Vene imperialism ja militarism ei näita ka lähitulevikus kahanemislootusi.
«Impeeriumi sünni» autor professor Mati Laur leiab, et Vene imperialism ja militarism ei näita ka lähitulevikus kahanemislootusi. Foto: Kristjan Teedema

Venemaast värskelt raamatu kirjutanud Tartu Ülikooli uusaja ajaloo professor Mati Laur ütleb, et meil on aega vaid seni, kuni Venemaa haavu lakub.

Miks tuli see raamat praegu? Kas see lihtsalt sattus Ukraina sõjaga ühele aega või kannustas pigem Ukraina sõda seda raamatut kirjutama?

Lõpetasin raamatu paralleelselt loengukursusega möödunud sügisel. Venemaa oli juba alustanud vägede koondamist Ukraina piirile. Pean tunnistama, et olin nende naiivsete hulgas, kes arvasid, et venelane Donbassist kaugemale ei lähe. Seda, et nad hakkavad Kiievit ründama, ma tõesti ei uskunud.

Loengut pidades tundus mulle mõnikord, et teen Venemaale liiga. Kui sõda juba lahti läks ja käsikirja veel kord üle vaatasin, leidsin, et pidanuksin olema Venemaa suhtes veelgi karmim. Ka Ukrainast võinuks raamatus rohkem juttu teha. Ukrainal oli võimalus iseseisvuda juba 17. sajandi lõpul, aga ka toona takerdus see Moskva manipulatsioonide ja vastutegevuse taha.

Raamat on pealkirjastatud kui «Impeeriumi sünd». Vene aadlikud olid lihtrahva silmis kui välismaalased. Kust tuleb sisse venepärasus või venelus? Praegust Putini sõda peetakse ju selle nimel, et just venelased on need õiged inimesed. Varem, impeeriumi tekke ajal seda venelust nii palju ei rõhutatud. Aktsendid olid teistsugused, olid õigeusk ja tsaar, kes ühendas Venemaa rahvaid, aga vene kultuuri ja vene keelt niipalju ei rõhutatud, on toimunud mingi nihe. Või ei ole?

Olen teiega täiesti nõus, et vene enda rahvuslusele pole Venemaa ajaloos kuigi palju tähelepanu pööratud. Ja ma pole päris kindel, kas praegugi mõeldakse «Vene maailma» all niivõrd rahvuslust või on selle taga pigem imperiaalne mõtteviis, mis on tihedalt läbi põimunud militaarsusega.

1980. aastate alguses käisime abikaasaga omal käel Smolenskis. Jõudsime sinna talvisel varahommikusel ajal, oli veel pime ning ootasime jaamahoone soojemas nurgakeses ajalehekioski juures, millal valgemaks läheb. Rongilt linna tõttavad inimesed, peamiselt mehed, astusid kioskist läbi, ostsid paki suitsu ja ajalehe, mis minu üllatuseks oli pea eranditult Krasnaja Zvezda (Nõukogude armee ajaleht – toim). Oli ka teisi ajalehti, aga neid millegipärast ei tahetud. Jäi mulje, et sealsed inimesed olid valmis end surmani siduma Nõukogude armeega. Ja ega Narva tankifetišism ju midagi muud pole. Viia pruutpaar tapjakolaka juurde ühiseks eluks õnnistust saama – ei imesta, et eestlane sellise mõttega harjuda ei taha.

Meil on kombeks võrrelda Teise maailmasõja järgset Saksamaad ja Venemaad: esimene läbis puhastustule, teise kuriteod jäid karistamata. See kõik on õige, aga mitte kogu tõde. Saksa rahvussotsialismi juured olid üsna pinnapealsed ja nendest jagu saada polnud teab kui raske. Vene imperialism ja militarism seevastu on elanud pea segamatult juba sajandeid ning ma ei näe ka lähitulevikus kahanemislootusi.

Vene karu on kas urus ja lakub haavu või siis ronib sealt välja ja otsib saaki. Kolmandat võimalust ei ole.

Kui me tahame, et meie lapsed ja lapselapsed saaksid elada rahuaja Eestis, tuleb karu tagasi urgu ajada ja hoida teda sealt välja tulemast. Ajalugu on veenvalt näidanud, et karuga sõbrajutu ajamisest ega ka temaga maa ja ilma üle kauplemisest pole vähimatki tulu. Venemaa kõrval elamine ei ole kerge ülesanne, aga me saame sellega hakkama. Oleme siiani saanud ja saame ka tulevikus.

Kommentaarid (1)
Copy
Tagasi üles