JUHTKIRI ⟩ Danske Bank kohtles Eestit asumaana

Päeva karikatuur 15.12.2022 Foto: Urmas Nemvalts

• Taani suurpank kohtles Eestit «metsiku idana», kus reeglid ei kehti.
• On hea, et Danske asi tuli välja enne genotsiidisõja algust Ukrainas.
• Pole õige, et Taani pangahärrad kergitavad nüüd meie suunas ainult kaabut.

Kuigi Danske Bank möönis oma süüd rahapesuavantüüris, jääb hulk küsimusi kripeldama.

Kõigepealt muidugi see, et Taani suurpank ei julgenud oma rahapesumasinat püsti panna kodus, vaid tuli sellega Eestisse laiama. Arvates, et siin on nõrk riik ja kehval järjel pärismaalased, kelle juures võib pisut sigatseda.

Danske kaalutluse mõistmiseks tuleb vaadata ajas tagasi ja saada aru, et rahapesuafääri alguses oligi Eesti riik oluliselt nõrgem kui praegu. Me olime nende meelest sillapea ida ja lääne vahel, kus kannatas reeglitega mängida. Seda arusaama ei kõigutanud ka Eesti liitumine Euroopa Liidu ja NATOga, me olime ikka nood «idapoolsed», keda sai ära kasutada selleks, et veel idapoolsematest maadest pärit mitteresidentide abil kahtlast raha USAsse pumbata.

Finantsinspektsiooni juhi Kilvar Kessleri sõnul oli Eestil võimalik ajal, kui uurimine algatati, Dansket trahvida kõige enam 32 000 euroga. Eesti harukontori kaudu pööritatud summasid arvestades pole see suurpanga jaoks isegi peenraha. Samas on nüüd võimalik Eestis finantssektori rikkumiste korral teha kuni 400 000 eurot trahvi, mis poleks Danske skeemi mastaape arvestades samuti piisav.

Kuigi Danske Bank möönis oma süüd rahapesuavantüüris, jääb hulk küsimusi kripeldama.

Raskused, mis finantsinspektsiooni rahapesu tõkestamisel kammitsesid, kui vastas oli niisugune hiid nagu Danske, ei saa meie tegematajätmisi õigustada. Tõsi, Eesti on suutnud liikuda õiguse suunas selles mõttes, et 2014. aastal algas Danske äriskeemi peatamine ning 2019. aastal, kui suurskandaal oli juba ilmsiks tulnud, pandi pood Danske jaoks Eestis kinni.

Kuid me ei ole liikunud õigluse suunas, mida näitab see, et ei USA justiitsministeerium ega Eestist lahkunud suurpank ei kõnele poole sõnagagi meile väärkohtlemisega tekitatud kahjust.

Väidetavalt jaotub Danske Bankilt välja nõutud kaks miljardit dollarit niiviisi, et lõviosa sellest läheb USA justiitsministeeriumile ja finantsjärelvalvele ning Taani riigi ametiasutustele läheb 678 miljonit dollarit. Eesti rolli Danske kuritegeliku skeemi lõpetamisel justkui polegi olemas. Selgituseks tuleb rõhutada, et tegu on kokkuleppega, mitte kohtuotsusega.

Mida me sellest loost peale laastatud asumaa kompleksi veel õppinud oleme? Suurte Skandinaavia pankade tulek Eestisse oli midagi, mis pidi meie äri- ja finantskultuuri paremale tasemele viima. Võrdlusena võib mõelda, milliseid probleeme oleks endaga kaasa toonud see, kui Eesti turu oleksid hõivanud n-ö idapangad.

Ometi kohtles Danske meid just «metsiku idana», kus reeglid ei toimi. Pole liig märkida, et selline hoolimatu äriajamine Venemaaga, kus ohvriks jäid läänemeelsed riigid Venemaa naabruses, on midagi, millega loodi eeldused praeguseks kriisiks, mille kibedate viljadega on Euroopa hädas. Kõik need üle meie pea ehitatud veealused torujuhtmed ja muu nüüd tarbetuks osutunud praht.

Hea on see, et Danske asi tuli välja hulk aega enne Venemaa genotsiidisõja algust Ukrainas. Tänu sellele saame loota, et oleme puhtad. Aga me ei saa õiglaseks pidada, et Taani pangahärrad kergitavad kaabut, makstes ameeriklastele ja omadele paar miljardit dollarit ning tehes näo, nagu polekski midagi erilist juhtunud. Ja Eesti on vait. Miks?