Esiteks küsitakse, kas Putini langus oleks üleüldse soovitav – sest kes teab, kes võiks asuda tema asemele. Teiseks on võimalik küsida, kuivõrd peaks teoreetiline Putini-järgne Venemaa olema vastutav agressiivse sõja ja praeguse Venemaa muude kuritegude eest. Ning kolmandaks pole selge, milline peaks olema teiste riikide, sh Venemaa naaberriikide poliitika, et ära hoida praegustega sarnaste sündmuste kordumist edaspidi.
Esmajoones on muidugi selge, et laskmata karu nahka jagada ei ole mõtet ning tegeleda tuleb selle Venemaaga, mis on tegelikult olemas, mitte aga sellega, mis võiks olla. Kui kokkuvarisemine peakski aset leidma, siis ilmselt toimub see sama ootamatult, kui kõik varasemad Vene revolutsioonid ja režiimimuutused läbi ajaloo. Nende ühisjooneks on, et need on alati leidnud aset seoses mingi edutu sõjaga, olgu selleks Krimmi sõda, Vene-Jaapani sõda, Esimene maailmasõda, või ka külm sõda. Selles mõttes ei saa režiimimuutust praegugi välistada, kuid selle toimumise täpsemat hetke ennustada pole võimalik, sest ebademokraatlikele režiimidele omaselt on Venemaa tegelikud jõujooned ja riskifaktorid välisvaatleja jaoks ainult raskesti aimatavad.