Eesti on parlamentaarne riik proportsionaalse valimissüsteemiga. Sellise poliitilise süsteemi puhul on keskne loogika, et eelarvevalikud peegeldavad eelkõige valitseva koalitsiooni eelistusi ja tulenevad koalitsiooni moodustavate parteide läbirääkimistest. Reaalsuses on muidugi väga suur osa riigieelarvest juba n-ö lukku löödud eelnevalt võetud kohustustega kodanike ees (näiteks pensionid, lastetoetused ja muud sotsiaalsed garantiid) ja seetõttu on «fiskaalne ruum», mille ulatuses koalitsioon lisakulutuste üle läbi rääkida saab, üsna piiratud. Mõnes parlamentaarses riigis (näiteks Suurbritannia) saabki parlament öelda riigieelarve puhul «jah» või «ei» (st võtta see vastu või lükata tagasi) ja mingeid konkreetseid täiendusi või parandusi teha ei saa.
