Jaak Jõerüüt ⟩ Ükskord hakkab neil kõigil katuseraha pärast häbi niikuinii

Jaak Jõerüüt FOTO: Tairo Lutter Foto: Tairo Lutter

• Katuseraha annab eelise neile, kes on juba Toompeale valitud.
• Katuseraha on nonsenss, kõlberüüste.
• Häbi elab kõigi inimeste sees ja tõuseb lõpuks esile.

Mida tähendab nonsenss? Eesti õigekeelsussõnaraamat: mõttetus, rumalus. Teistest keeltest leiab veel seletusi: mõistusevastane, meeletu, absurdilähedane, aga ka absurdsuse või naeruväärsuse sünonüüm, kirjutab endine diplomaat Jaak Jõerüüt.

Riigikogu ütleb, et nonsenss tähendab katuseraha. Nojah, riigikogu seda ise ei ütle, seda ütlen mina, kuid riigikogu tõestab, et mul on õigus. Sest Eesti moodi katuseraha demokraatliku riigi parlamendis on just kõike seda, mis eespool öeldud.

Meenutagem lühidalt, mis on korruptsioon: ametiseisundi kasutamine omakasu eesmärgil. Jaan Tõnissoni sõnaga: kõlberüüste. Korruptsioon oma salalikus kirjususes on nagu koloraado mardikas kartulipõllul, teeb vargsi nahistades kurja – rikub ühiskonna tasakaalu ja kodanike võrdsust.

Kõik Eesti kodanikud võivad vastavalt seadusele kandideerida riigikogu valimistel. Kuid ainult 101 juba Toompeale valitud kodanikku saavad enne valimisi (kuid aeg on alati enne järgmisi valimisi, ja soov oma valijatele silma teha on igavene!) kinnitada oma nimesildi riigi ühisest rahakotist võetud rahanutsu külge. Kas on sel puhul märgata kodanike võrdsust, ühiskonna tasakaalu, ametiseisundi mitte asjasse puutumist ja kõlbelisust? Vastaku igaüks ise! 

Korruptsioon oma salalikus kirjususes on nagu koloraado mardikas kartulipõllul, teeb vargsi nahistades kurja – rikub ühiskonna tasakaalu ja kodanike võrdsust.

Miks tuleb riigieelarve käsitlemisel lõpetada katuserahaga tegelemine, miks see on väär ja vääritu, sellest on aastaid kirjutatud ja kõneldud igat moodi, kritiseeritud igast rakursist. Jah, vahel on mõnigi parlamendiliige loobunud säärasest «küüned oma poole õilsate sõnade saatel»- protsessist, aga ühise lõppotsuseni pole jõutud. Ehkki, kutseliste susserdajate hirmuks, tuleb see otsus varem või hiljem.

Paar tsitaati paljude võimalike seast. Ülo Vihma (PM 1.12):

«Ühisrahast riigikogulaste oma suva järgi tükikeste laiali jagamine on ebaõiglane, erapoolik ning riigikogu mainet õõnestav tegevus.»

Viktoria Ladõnskaja-Kubits (Delfi, 18.11):

«...süsteem on subjektiivne, ei paku pikemas perspektiivis lahendusi ning tekitab nii rahalist kui ka psühholoogilist sõltuvust või vähemalt manipuleerimisvõimalusi. Ja isegi rohkem: katuseraha jagamine on osa korruptiivse riskiga poliitilisest tegevusest.»

Riigikogu on üritanud õigustada, et muudest riikidest leiab ka samalaadset praktikat. Mind selliste argumentidega ei püüa, sest tean, et maailmast võib mistahes nähtuse kohta leida näitlikku materjali nii plussi kui ka miinuse skaalal. Rääkimata sellest, et kõik muutub, mida meenutagu kasvõi põliste mitte-NATO-maade Soome ja Rootsi kannapööre.

Anton Hansen Tammsaare lõpetab oma artikli «Sõnad ja teod» (1936) järgmiselt:

«Ometi loodavad inimesed igavest rahu. Aga samal ajal valetavad nagu diplomaadid; armastavad rikkaks saada võimalikult vähese tööga, nagu tuleksid sellest kõik voorused; kiidavad sõna mõju, aga vehklevad rusikatega, nagu oleksid need ilusamad sõnad; ülistavad iseteadvust, aga näevad seda ainult iseeneses, nagu oleks see ainus iseteadvus maailmas; laulavad kiitust armastusele, aga elus tarvitavad ainult egoismi, nagu oleks selles kõik käsud ja prohvetid.»

Ma usun, et ta ei tõrguks, kui ma katuseraha kontekstis lisaksin:

«Ometi on kõik riigikogu liikmed kinnitanud oma truudust ja pühendumust ainult riiklikele huvidele ja kasule, aga samal ajal vaatavad külma kõhuga otsa oma huvidele ja oma kasule ega häbene omakasu pseudoriiklike sõnadega ümbritsemast.»

Ja oleks see siis ainuke riigieelarve ehk meie kõigi ühise rahakotiga seotud häda, mida ei tohiks olla! Tants katuseraha ümber neelab alati nii palju tähelepanu, et harva küsitakse küsimuste küsimust, mis kõlab hämmastavalt lihtsalt: miks on riigi ehk meie kõigi raha nii keerulises kotis, et selles sorimine täie selguse saamiseks käib enamikul omanikest üle jõu? Ja aimates kõlama hakkavates vastustes kõiki võimalikke nii-öelda spetsialistide asjatundlikke tõrjelauseid, mille on klassikaks muutnud britid Antony Jay ja Jonathan Lynn oma poliitilistes satiirides «Yes Minister» ja «Yes, Prime Minister», ütlen, et neid ma kuulda ei taha. Eestis on kindlasti kuskil olemas terve mõistus, mille abil muuta lihtsamalt loetavaks see pusle, mille on sünnitanud rahandusspetsialistid poliitikute mugavuse toel.

Spetsialiste hindan üldiselt kõrgelt. Eriti lootes, et igapäevaelu toimimist korraldavad need, kes teevad vahet kruvikeeraja ja kudumisvarda vahel ja kes tuld bensiiniga ei kustuta.

Aga mul on meelde sööbinud ka Uno Mereste sõnad, kui mina olin alles Tallinna Polütehnilise Instituudi majandusteaduskonna üliõpilane ja tema sealsamas statistika kateedri juhataja, mitte veel akadeemik ega riigikogu liige. Merestel, vilka ja särava mõistusega inimesel, olid mõned «oma teemad». Näiteks veendumus, et maailma viivad edasi diletandid, ja et oleks selge, keda ta kelleks peab, ütles ta, et Albert Einstein oli tüüpiline diletant, kes just seetõttu jõudis oma suurte avastusteni.

Soovin väga, et diletandid tungiksid spetsialistide loodud rahalabürinti ja suudaksid seda, mida spetsialistid keelduvad suutmast.

Lihtne on ironiseerida, lihtne on pealt vaadata, aga lihtsalt käega lüüa on ka piinlik. 

Häbi elab kõigi inimeste sees, aga erineb see, millal keegi omale oma häbisid tunnistab ja kuidas siis käitub.

Sõltumata sellest, kas ma kedagi saja ühest riigikogulasest parajasti armastan, vihkan või ükskõikselt vaatan, tean inimesi mingil määral tundes, et nad kõik sisimas teavad, kui nad teevad midagi põhimõtteliselt valesti. Ja lõplik loobumine katuseraha jagamisest on ainus tee, et vähemalt ühest valest lahti saada, otsimata võltslohutust või -lootust mingi muu skeemi, reeglistiku jms koostamisest, mis lubaks jõulu all teha jälle pähe võltsvaga nägu.

Mis sunniks mistahes parlamendikooslust seda kollektiivset otsust tegema (millest ju kasu oleks võrdselt kõikidel, sest rahva usk ja usaldus puudutab sel juhul institutsiooni, mitte erakondi ja indiviide)? Ma pole kindel, mis vastus sellele küsimusele oleks õige. Lootuse paneksin kõigest hoolimata aga ühele ürginimlikule tundele, millest keegi ei pääse lõplikult mitte kunagi ja mida väljendab eesti keeles lühike sõna: häbi. Häbi, et valetan, petan, susserdan, sigatsen, teen kurja. Häbi elab kõigi inimeste sees, aga erineb see, millal keegi omale oma häbisid tunnistab ja kuidas siis käitub.