Juhtkiri ⟩ Raha ei haise!

Urmas Nemvalts joonistab. FOTO: Urmas Nemvalts Foto: Urmas Nemvalts

• Riigieelarvest sõltub demokraatia tervis.
• Eesti ei tohi libiseda oligarhiasse.
• Rahaga tuleb ümber käia targalt.

Järgmise aasta riigieelarve on ­oodatult kriisi nägu, kuid sellegi­poolest ei saa mööda olulistest küsimustest, mis puudutavad nii Eesti demokraatia tervist kui ka fiskaalset võimekust. ­Nendele küsimustele vastuste leidmisest sõltub paljuski meie lähitulevik.

Tänane Postimees kirjutab, kuidas 2023. aasta riigieelarves on mõistetavalt suurenenud kaitsekulutused, ent samamoodi läheb palju toetusteks ja palgakasvuks. Ukraina sõda on sundi­nud enamikku NATO riikidest suurendama kaitsekulutusi ja see on sõjale paratamatu reaktsioon. Samamoodi on Ukraina sõda pannud kasvama hinnad, see asjaolu on aga sundinud valitsuskoalitsiooni riigieelarves suurendama toetusi.

24. veebruaril alanud suur sõda Ukrainas lõi õhustiku, kus vajalikud olid kiired reageeringud ja inimestele turvatunde loomine. Toetuste maksmine nii üksikisikutele kui ka ettevõtetele oli osa sellest. Tuleb meenutada ka sõjale eelnenud koroonapandeemiat, mis lõi pinna alt paljudel inimestel ja ettevõtetel.

Sellegipoolest peavad poliitikud küsima, kui jätkusuutlik on säärane eelarve menetlemine ja kas on võimalik, et kriisieelarve muutub alaliseks poliitikaks. Parempoolsete riigikogu liikmel Siim Kiisleril oli ­täiesti õigus küsida, kas edasi tuleb negatiivne eelarve, kärped, maksutõus või Kreeka. Viimasega viitas Kiisler Kreeka maksujõuetusele, kui ­Kreeka laenas end lõhki, näidates samas Euroopa Komisjonile fiskaalseid valeandmeid. Sellest tegevusest sündis üks Euroopa Liidu tõsisemaid rahakriise, kus ühendus oli väga lähedal Kreeka väljaviskamisele euroalast. Paralleelselt möllanud majanduskriisis aitasid Eesti hädast välja just kärped ja reservid, mida oli mõistliku eelarvepoliitikaga kogutud. On selge, et toetuste lisamine ei saa lõputult kesta – oleks vaja välja töötada mehhanism, kuidas täita riigieelarvet Ukraina sõja tingimustes.

Obstruktsiooni puudumine või üldse riigieelarve põhimõtteline kritiseerimine opositsiooni poolt näitab samuti demokraatia nõrkust, kui opositsioon ei tee seda, mida see peaks tegema – kritiseerima valitsust.

Eelmisel reedel vastu võetud riigi­eelarve paistis silma ka sellega, et opositsioon ei kasutanud obstruktsiooni – küsimus paistab olevat ­selles, et kõik said riigieelarvest midagi. Teine, võibolla negatiivsemgi asjaolu praeguse riigieelarve juures on selle läbipaistmatus. End õigusriigiks pidavas Eestis ei tea maksumaksjad, mida nende rahaga tehakse. On arusaadav, et julgeolekukaalutlustel ei saa kõiki detaile avalikustada, kuid riigieelarvest tervikuna moodustab julgeolekuvaldkond vaid pisku. Me nägime juba katuseraha jagamisel, kuidas poliitikud sisuliselt ostavad endale valijate hääli. See on aga pigem oligarhia kui demokraatia tunnus. Obstruktsiooni puudumine või üldse riigieelarve põhimõtteline kritiseerimine opositsiooni poolt näitab samuti demokraatia nõrkust, kui opositsioon ei tee seda, mida see peaks tegema – kritiseerima valitsust.

Pecunia non olet ehk raha ei haise – nii olevat öelnud anno 70 ­paiku Rooma keiser Vespasianus oma ­pojale Titusele, kui too oli muretsenud, et keiser kavatseb uuesti tasu ­küsida avalike käimlate kasutamise eest. ­Sellest peale on see väljend hakanud ­elama oma elu, sümboliseerides raha ­kasutamise põhimõttelagedust. ­Loodetavasti ­Eesti ikka päris sel teel veel ei ole.