AK kirjanduskool ⟩ Kõiksus varjub meis endis – Kaplinskist Kunderani

Jaan Kaplinski luulekogu "Raske on kergeks saada" (1982) FOTO: Internet Foto: Internet

Eesti lähiajaloos, kui Stalini aeg välja arvata, oli 1982. aasta üsna lähedal sellele, mil nimeks annus horribilis. Tõsi, nelikümmend aastat tagasi polnud praegusi Venemaa tapatalguid Ukrainas. Seevastu sõditi Afganistanis, kuhu paljud eesti nekrutidki pidid jätma oma elu. Valitses mingi jõuetu äng, tardumus, mille krooniks oli Brežnevi surm ja tema kirstu kolksatus, kui see Kremli müüri äärse haua põhja sängitati. Eestis käis «40 kirja» «järelpesu». Selle ühtaegu meeleheitest ja vastupanutahtest kantud pöördumise alusteksti oli kahe aasta eest kirjutanud Jaan Kaplinski, keda ennastki nüüd ahistati, kirjutab kirjandusteadlane Rein Veidemann.

Ja ometi, keset seda masendust ilmub Kaplinski luulekogu «Raske on kergeks saada». Ilmuvad niisama märgilised Viivi Luige «Rängast rõõmust» ja Hando Runneli «Punaste õhtute purpur». Kõigi nende läbiv joon on truuduse kinnitus Eestile ja endaks jäämine. Ei mingit hala ega jõuetuse tunnistust.

Kaplinski luulekogu jätkab minimalistlikus laadis sõnumiluulet, milleni ta oli jõudnud «Uute kivide kasvamises» (1977), aga eriti aastatel 1973–1975 kirjutatud poeemis «Hinge tagasitulek» (ilmunud alles 1990). Hiljem on ta poeemi iseloomustanud kui šamaani loveretke teispoolsusse, et tagasi tuua hing, mille oli röövinud iseennast õgiv tsivilisatsioon. «Hinge tagasitulek tähendaks ka eestlaste taas-saamist päris-eestlasteks,» selgitab autor, kelle loomeilma keset on ajaloolane Marek Tamm nimetanud ökoloogiliseks. See tõlgendub Tamme sõnul küsimusega elu järele: kuidas mõista elu, tagada selle jätkumine ja saavutada selle mõtestatus? Kõik keerleb tagasituleku, tagasipöördumise ja tagasitõmbumise ümber.