Eesti keel on ka meie endi hoida

Urmas Nemvalts joonistab. FOTO: Urmas Nemvalts Foto: Urmas Nemvalts

• Eesti keele saatus ei sõltu vaid riigist.
• Toidukulleritele tuleb keeleoskus kasuks.
• Keelte mitmekesisus on maailmas löögi all.

Haridus- ja teadusministeeriumis valminud keeleseaduse eelnõu põhjustab omajagu kahinaid. See on tekitanud küsimusi kultuuriministeeriumis, selle vastu on võtnud sõna kaubandus-tööstuskoda, kelle meelest on tegemist ülereguleerimisega.

Eelnõu eesmärk on tugevdada eesti keele positsiooni riigikeelena ning muuta eesti keel avalikus ruumis kuuldavamaks ja nähtavamaks. Inimeste loetelusse, kellele võib avalikes huvides kehtestada eesti keele oskuse nõude, lisanduvad digiplatvormide töötajad, nagu näiteks toidukullerid. Eelnõu piirab võõrkeelsete audioreklaamide osakaalu kaubanduskeskustes ja lisab ka avalik-õiguslikud juriidilised isikud asutuste ringi, kellel on kohustus kasutada asjaajamiskeelena eesti keelt.

Arusaadavalt tekitaks seaduse vastuvõtmine lisakohustusi. Toidukullerid peavad mingil määral eesti keele omandama, ülikoolid – või ka rahvusooper – peavad tagama selle, et kogu nende dokumentatsioon oleks kättesaadav ka eesti keeles. Loomulikult ei tähenda keeleseadus seda, et avalik-õiguslikes organisatsioonides tuleks nüüdsest peale ainult eesti keeles suhelda. Ülikoolides võib mõistagi jätkuda võõrkeelne õpe ja mõistagi tohib ka välissuhtlus toimuda endiselt muus keeles.

Selge see, et taksojuht peaks oskama eesti keelt, töötagu ta taksofirmas või sõitku oma autoga äpi abil. Samas võib muidugi küsida, kui palju sellel toidukulleril eesti keelt ikka vaja läheb. Võtab sõna lausumata söögikohast toidupaki, viib selle kohale ja annab kliendile üle, pillates mokaotsast: «Tere!»

Siin ei piisa ainult riiklikust piitsast või ka präänikust. Eesti keele säilimine eeldab muutust meie kõigi mõtetes ja käitumises.

Ühelt poolt annab keeleoskus kullerile endale midagi juurde – treenib aju ja loob võimaluse soovi korral kusagile mujale tööle minna. Teiselt poolt vajame meie, et ta eesti keelt oskaks. Ja mitte ainult klientide mugavuse huvides.

Keelte mitmekesisus kipub kogu maailmas taanduma. Tõsiasi on ka see, et eesti keel teiseneb kontrollimatult. Kõikvõimalikud rahvusvahelised rakendused, mis on mingil moel, sageli automaattõlke ja/või alamakstud tõlkija-toimetaja abil ümber pandud, toovad meie kasutusse eesti keele reeglitele allumatu sõnapudru.

Kui meile tuleb tööjõu pideva liikumise käigus inimesi, kes on siin mõnda aega ametis, keelt õppima ei vaevu ja seejärel minema kolivad, siis avaldab see meie keelekeskkonnale mõju. Eestis on niigi suur vene kogukond. Umbkeelsete sisserändajate hulga kasv ei tähenda meile midagi head, mistõttu on vaja olukorda kontrolli all hoida. Me ei tohi oma keeleterritooriumi lihtsalt ise käest ära anda.

Selge on aga muidugi ka see, et siin ei piisa ainult riiklikust piitsast või ka präänikust. Eesti keele säilimine eeldab muutust meie kõigi mõtetes ja käitumises. Me peame teadlikult jälgima, millal ja kuidas mingit keelt kasutame, mitte minema kohe üle võõrkeelele, kui mõni välismaalane vastu satub. Suur roll keelehoiakute kujundamisel on ettevõtjatel ja juhtidel, kelle juures töötab rahvusvaheline kollektiiv. Kuid appi võivad tulla ja peakski siin tulema ka kodanikualgatused. Seda ei saa teha riik, vaid meie ise.