/nginx/o/2021/06/14/13847719t1hf48b.jpg)
/nginx/o/2022/04/05/14465404t1h1de4.jpg)
- Eesti peab olema valmis agressori territooriumi ründamiseks
- Sõja avalik kandumine Venemaale on Ukrainale võiduks vältimatu
- Lääs peab saama üle krambist rünnata Venemaal asuvaid sihtmärke
Ühelgi rünnaku alla sattunud riigil ei ole tegelikult sõja lõpetamiseks suurt võimalust, ilma vastase territooriumi ründamata. Seda näitab ka ilmekalt Venemaa sõda Ukraina vastu. Lääs peab Venemaa territooriumi ründamise krambist üle saama, kirjutab julgeolekuekspert Erkki Koort.
Ukraina sõda on õpetanud, õigemini kinnitanud üle ühe väga olulise põhialuse võitlusel endast suurema vastasega – vastast tuleb pidevalt ja asümmeetriliselt üllatada.
Venemaa lähtub oma ründetegevuses enamasti I ja II maailmasõjaaegsest loogikast ning kuigi tundus, et hübriidsõdade ajastul on seda toimeloogikat muudetud, näitab sõja käik vastupidist. Krimmi okupeerimine 2014. aasta veebruaris lõi mulje, et Venemaa relvajõud suudavad tegutseda kiiresti, efektiivselt, ootamatu strateegiaga ning olles seejuures võimekad. Loomulikult ei tohi vastast kunagi alahinnata, aga näib, et 2014 muljet suudeti sarnast liini hoida vaid teatud üksuste osas, mis suutsid tegutseda koostöös eriteenistusega. Kõige olulisem oli aga see, et nad suutsid olla efektiivsed, kui ei kohanud vastast.
Rünnak lennuväljale
5. detsembril 2022 ründasid lõhkelaengutega droonid Venemaal asuvaid lennuvälju, mis asuvad Ukrainast 600-700 kilomeetri kaugusel. Sellele eelnes USA anonüümse allika teade, et nemad on piiranud raketisüsteemide HIMARS võimekust selliselt, et need ei tulistaks rohkem kui 70-80 km.
:format(webp)/nginx/o/2022/06/16/14630937t1h81b1.jpg)
Venemaa retoorikas toimus selle rünnaku käsitlemisel muutus. Kui varem toodi millegi plahvatamise põhjuseks hooletus, siis nüüd süüdistati otsesõnu Ukrainat. Selle retoorika muutuse üheks põhjuseks on ilmselt ka Venemaa ühiskonna ettevalmistamine järgmiseks mobilisatsiooniks. Inimestele peab teatama selgelt, kui nad ei lähe Venemaa eest surema, siis Ukraina pommitab neid.
Pole kahtluski, et sõda peab järjest rohkem kanduma agressori põhiterritooriumile ning Lääs peab selle vältimise krambist üle saama.
Kuigi Venemaal viimasel ajal midagi pidevalt põleb ning kahtlusi rünnakute osas on varem ka olnud, ei saa siiski kõiki neid sündmusi Ukraina täideviiduks arvata. Ukraina on rünnanud sõjalisi objekte, aga laod ja kaubanduskeskused põlevad teistel põhjustel. Ilmselt on põhjuseks majanduslikud raskused ja kindlustuspettused ning teise põhjuse taga võib näha ladude lihtlabast tühjaksvarastamise varjamist.
Aga tagasi rünnakute juurde. Ukrainlastel on alles leidlikus, mis suures osas Lääne-Euroopas on hääbunud. Kui pole tanki, siis ei oodata tanki enne rünnakule minekut; pole mereväge, aga see ei saa ometi segada vastase lipulaeva uputamist. Ehk siis võideldakse nende vahenditega, mis on ja võideldakse initsiatiivi hoides ning vastast üllatades.
Sõja kandmine Venemaale
Pole kahtluski, et sõda peab järjest rohkem kanduma agressori põhiterritooriumile ning Lääs peab selle vältimise krambist üle saama. On näha, et vabastatud Sumõ ja Harkivi oblastid on pideva piiriülese tule all. Ehk siis oled oma territooriumilt väed välja löönud ja selle vabastanud, aga tegelikult seda lõpuni ei kontrolli ning kindlasti ei ole seal ohutu ka tsiviilisikutele.
#Russia: The aftermath of the recent Ukrainian long-range strike against Engels-2 Air Base - a Tu-95MS strategic bomber can be seen covered in fire-fighting foam next to an impact and scotch mark. pic.twitter.com/bbyIRJEnFt
— 🇺🇦 Ukraine Weapons Tracker (@UAWeapons) December 6, 2022
Sõja lõpu toob lähemale lahingutegevuse lükkamine vaenlase territooriumile. See on asi, mida Venemaa ei oota ning Ukraina poolt toimepandud või Ukrainale omistatud rünnakute edukus kinnitab väidet. Selline lähenemine sunnib vastast muutma oma strateegiat ning just vastase kavatsuse vääramine on edu aluseks. Lisaks kaitseb see meie inimesi ning samuti on väiksemad kahjustused taristule.
Over the past nine months, russia has launched more than 16,000 missile attacks on Ukraine.
— Oleksii Reznikov (@oleksiireznikov) November 28, 2022
97% of russian targets are CIVILIAN.
We are fighting against a terrorist state. Ukraine will prevail and will bring the war criminals to justice. pic.twitter.com/IGsC09G4Hr
Eesti ei ole täna otseselt öelnud seda, et rünnaku korral kanname sõjategevuse vastase territooriumile. Me võiks seda teha julgeoleku strateegiadokumendis «Julgeolekupoliitika alused». See saadaks selgema signaali ning suurendaks heidutust.
Siinkohal ei tule sõja kandmist agressori territooriumile mõista kitsalt Venemaa territooriumi okupeerimisena. Kuigi, Baltikumi kaitsmiseks tuleb Kalinigrad tasalülitada igal juhul. See tähendab, et me kuulutame Venemaa territooriumil olevad sihtmärgid legitiimseteks. Siia alla liigituvad aga osad sihtmärgid, mis pole seotud sõjaväega, vaid kõigi agressori käes olevate vägedega, mida on võimalik meie vastu kasutada. Taaskord on õppetunnid Ukrainast olemas ja kõiki instrumente, mida okupeerimiseks ja territooriumi hoidmiseks kasutatakse, tuleb alla valmis ründama. Lisaks Venemaa armeele on nendeks ka Venemaa rahvuskaart (koos oma kõigi allüksustega), julgeolekuteenistus FSB, piirivalveväed (ametlikult osa FSBst), politseiüksused, aga ka paramilitaarsed moodustised, näiteks kasakate üksused.
Krambist vabanemine
Praeguse seisuga on kindel, et Moskva ei taltu enne, kui Putin on surnud või viimane Venemaa sõdur Ukraina steppides langenud. Selleni läheb veel aega, kuid sõja avalik kandmine agressori territooriumile, toob võidu lähemale. Varjatult on see sõda juba agressori aladele kandunud ning rünnakud, mis on tabanud erinevaid sõjavaebaase Venemaal, avaldavad suurt psühholoogilist mõju. See mõju ei piirdu vaid tsiviilisikutega, kellel kinnitatakse, et «Ukraina droonid tulistati alla ja nende tükid lõhkusid strateegilised pommitajad.» Venemaa väejuhatus teab, et nad kukkusid läbi ja selliste rünnakute jätkudes on neil tulevikus probleeme.
:format(webp)/nginx/o/2022/12/09/15013427t1hdeb7.jpg)
Niisiis on mõistlik Eestil avalikult öelda, et konflikti korral on kõik meie vastase üksused nende asukohast olenemata legitiimseteks sihtmärkideks. See ei oleks midagi esmakordset, sest Iisraeli julgeolekustrateegi lähtub juba väga pikka aega kahest olulisest printsiibist. Esiteks, kui on näha, et sõda on vältimatu, siis ründa esimesena. Teiseks, kanna sõjakorral lahingutegevus kohe väljaspoole oma riigi piire. Sõja kandumine Venemaa territooriumile on nende pehme kõhualune, mida agressorid planeerimistegevuses tavaliselt ei arvesta.