Mart Kivastik ⟩ Madis Kallase viimase sekundi vise

Mart Kivastik FOTO: Sille Annuk Foto: Sille Annuk

Viimane suvi Eesti spordis oli masendav. Me ainult kaotasime. Eriti valus laks tuli korvpalli EMil, kui Eesti mängis Ukrainaga, juhtis kogu mängu, välja arvatud viimase minuti, ja kaotas ühe punktiga, kirjutab Mart Kivastik.

Pole mõtet rääkidagi, meil kõigil oli nutt kurgus. Eestil oli üle pika aja meeskond, kes oleks võinud ka võita.

Sama meeskond kaotas sõpruskohtumise Sloveeniale, sest neil on Dončić. Kus või kes on meie Dončić? Palun näita ennast, me ju ootame! Kuna Sloveenia oli meist nii pika puuga üle, polnudki väga kahju peksa saada, aga Ukraina oli võidetav ja Serbia samuti. Miskipärast ei seisa meil otsustavatel hetkedel pall käes, oi, kuidas ma tean seda tunnet, eestlase värisevaid käsi. See on osa meie eesti asjast. Ma ei taha siin kuidagi meie kossukoondist nahutada, sealt veel tuleb. Kolme aasta pärast ei tohiks nad enam kedagi karta, kui mitte kaotamine polekski meil veres, aga seda me saame teada kolme aasta pärast. Korvpall on ju meie sport, meie laulupidu. Me peame võitma!