Aimar Altosaar ⟩ Mis toimub ühe lihtsa vene mehe peas?

Päeva karikatuur, 9. detsember. Foto: Urmas Nemvalts

• Ilma demokraatideks peetud Anatoli ja Borissita ei teaks me aga suurkurjategija Putinist midagi.
• Ilma lihtsate vene meeste Artjomideta poleks hullumeelset hävitussõda võimalik pidada.

21. sajandi suurima kurjategija Vladimir Putini peas toimuva üle on aastaid arutletud ja õhatud, et küll oleks hea, kui saaks teada, mis seal toimub, kirjutab ajakirjanik Aimar Altosaar.

Selline arutelu on aga silmakirjalik asendustegevus, sest kellelegi pole saladus, millise organisatsiooni rüpest on see mees saanud oma maailmapildi. Lisaks veel lühikest kasvu Leningradi tagahoovide patsaani tugev alaväärsuskompleks ja täielik empaatia puue ning materjal koletiseks oligi valmis.

Mis oli aga ühe Vene demokraatia käilakuju Anatoli Sobtšaki peas, kui ta tegi Peterburi linnapeaks saades kolmandajärgulisest tšekistist oma lähima kaasvõitleja? Või president Boriss Jeltsini peas, kes tõenäoliselt siiski püüdis, olgugi et omal moel, Venemaad muuta demokraatlikumaks ja avatumaks, hakates sisuliselt uue verise diktaatori ristiisaks?

Artjom on levinud mehenimi Venemaal ning võime oletada, et üks neist noortest ja andekatest IT-meestest, kes õhtuti ja öösiti lisatööna suunab mõrvarlikke tiibrakette Ukrainasse, kannab ka seda nime. Mida mõtleb Artjom, kellel on sõpru Euroopas ja Ameerikas, kes räägib inglise keelt ja veedab vaba aega mõnes moodsas pubis, kui ta programmeerib surmasaadetisi Ukraina linnadele ja taristule?

Mida mõtleb teine Artjom, lahtiste kätega hinnatud remondimees, kes on ka väljaõppinud kahurväelane, tulistades oma suurtükipatareiga Ukraina linnade pihta iga päeva kümneid mürske. Tappes ja sandistades oma naaberriigi inimesi, mehi ja naisi, vanu, noori ja lapsigi – kas tõesti tema oma pere tunneb selle üle uhkust?!

Mida tunneb suurem osa venelasi, kui nad kuulevad järjekordsest sõjakuriteost, mida nende riik sooritab?

Kolmas Artjom on kaugelt külast ja oli ilmselt õnnelik, saades töötuna lepinguga armeesse kindlama tööotsa peale. Mida ta mõtles aga Ukraina armee eest taandudes, jättes ukrainlaste kodudesse varjatud miine ja granaate? Kui ta pääseb sõjast eluga, kas ta siis vana sõjamehe mälestusi heietades räägib pere ringis mõnuga kavalatest nippidest, millega üllatas ukraina täiskasvanuid ja lapsi?

Need on küsimused, millega saame tegeleda aastakümneid pärast sõda, mille Ukraina läänemaailma toel peab lõpuks võitma. Üle seitsmekümne aasta oleme saanud lugeda ja vaadata filme Hitlerist ja natside kuritegudest, samuti saksa rahva vastutusest. Ilma demokraatideks peetud Anatoli ja Borissita ei teaks me aga suurkurjategijast Putinist midagi. Ilma lihtsate vene meeste Artjomideta poleks hullumeelset hävitussõda võimalik pidada. Mida tunneb suurem osa venelasi, kui nad kuulevad järjekordsest sõjakuriteost, mida nende riik sooritab? Kui see ei ole põletav häbi ja patukahetsus, kui ei mõelda, kuidas neid õudseid tegusid ometi saaks heaks teha, siis on meil probleem, sest pinnas uute Putinite esiletõusuks on alles.