President Karisel oli iseenesest õigus, et valimised ei tohi olla kahevõitlus. Aga sellega piirdumine oleks sama hea kui öelda, et oleme rahu poolt, ja jätta agressioonile osutamata. Ja agressiooni ei näeks vaid pime. See käib Eesti ühiskonnakorralduse, riigi ja inimeste kallal. Selline asi ei saaks kuidagigi olla kahepoolne ja kokkuleppeline, küsida tuleks hoopis, miks on ülejäänutel nii ükskõik.
Põhimõtteline erimeelsus on praegu selles, kas leppida parteilise omavoliga või on võimul piirid, tavad ja kirjutatud reeglid. Esimene vaatenurk ei ole vabas riigis kohane. Ta surub peale seda, et kohtupidamine, õigus, ajakirjandus, inimõigused, aga ka teadus, majandus, mittepoliitilised ametikohad on midagi parteiliselt valikulist. See pealetung ei ole olnud edutu, näitab EKRE valitsusse kutsumine, reiting ning võidetud lahingud.