T, 7.02.2023

JUHTKIRI ⟩ Teedeehituse seiskamine käib inimelude arvelt

Postimees
Teedeehituse seiskamine käib inimelude arvelt
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 14
Urmas Nemvalts joonistab.
Urmas Nemvalts joonistab. Foto: Urmas Nemvalts
  • Eesti ei suuda täita Euroopa Komisjoni ees võetud kohustust.
  • Vajame ohutumaid teid ja säästlikke sõiduvahendeid.

Kes nägi läinud pühapäeval Tallinna-Tartu maanteel Imavere kandis hulka kraavi sõitnud autosid, pidi aru saama, kui ohtlik on kitsas kaherajaline teelõik. Laupkokkupõrge, mis nõudis inimelu, ei oleks saanud toimuda välja ehitatud teelõikudel, kus sõidusuunad on teineteisest eraldatud.

Peame seda meelde tuletama saateks kolmapäevase Postimehe majanduskülje artiklile, mis meenutab Eesti lubamatult aeglast tegevust põhimaanteede ohutuks muutmisel. Riik võttis üheksa aastat tagasi Euroopa Komisjoni ees kohustuse ehitada Euroopa teedevõrku kuuluvad maanteed 2030. aastaks nõuetele vastavaks.

Paraku on praeguse tempo juures selge, et Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa ning Tallinn-Pärnu-Ikla 2+2- või 2+1-rajalisteks ehitamine pole selleks ajaks peagi enam võimalik. Ja kahtlemata on Eestis kahele suurmaanteele lisaks veel hulk kohti, kus teed hädasti remonti vajavad.

Tallinna-Tartu neljarajaline tee jõudis aasta-aastalt venides tänavu lõpuks Mäoni, kuid see pole midagi, mille üle uhkust tunda. Viivituste hind pole ei rohkem ega vähem kui hulk kaotatud elusid.

Kuna riigieelarve strateegia järgi on teehoiuraha nähtavas tulevikus languses, siis peame järeldama, et meie mahajäämus üksnes kasvab. Värskelt avaldatud teehoiukava järgi ei ehitata 2025. ja 2026. aastal Tallinna-Tartu ja Tallinna-Pärnu maanteel ümber ühtegi lõiku. See aga tähendab vältimatult, et 2030. aasta eesmärgiga minnakse lati alt läbi.

Suurteede ehituse täielikule pausile panekut ei saa õigustada Ukrainas toimuva sõjaga ega suure hulga «ootamatute» küsimustega, mida meil selle tõttu tuleb lahendada. Poliitikutele tuleb meenutada Vanapagana-juttudest tuntud küsimust «Kes tegi?» ja panna nad tunnistama, et eks ikka «Ise tegi», kes muu. 

Suurteede ehituse täielikule pausile panekut ei saa õigustada Ukrainas toimuva sõjaga ega suure hulga «ootamatute» küsimustega, mida meil selle tõttu tuleb lahendada.

Eesti heade aegade valitsused, eriti 2008.–2010. aasta majandussurutise järel, pole just hiilanud ettenägelikkusega rasketeks aegadeks valmistumisel ja nüüd laiutatakse käsi, et teede-ehitusel seisavad ees null-aastad. Omaette probleem on seegi, et Eesti väiksust arvestades on liiga palju püütud 2+2-rajalise mudeli järgi käia, selmet tagada rohkem ohutust 2+1-rajalise mudeliga.

Isegi kui Eesti saab lõdvendust Uulu-Ikla lõigule ning Euroopa Komisjon ise on asunud seisukohale, et Venemaa sõja tõttu Ukrainas ei ole Luhamaa-suund enam prioriteet, oleme ikkagi väga nutuses seisus. Seda nii Euroopa Liidu TEN-T määruse täitmist kui ka meie inimeste ohutust arvestades.

Ükski erakondadest, keda Postimees artikli tarbeks küsitles, ei seadnud 2030. aasta eesmärki kahtluse alla, ehkki praegu selle täitmiseks eeldused puuduvad. Seega võib eeldada, et valimiste järel vaadatakse teede-ehituse ees terendav null-seis siiski üle. See on ka möödapääsmatu. Võimalik, et selleks tuleb leida uusi lahendusi: senist rahastamismudelit muuta, kärpida 2+2-maanteede ehituse ambitsioonikust jm.

Meie liikumisvajadus maanteedel ei kao kuhugi. Sellepärast tuleb panustada ohutumatesse teedesse ja säästlikumatesse sõiduvahenditesse.

Märksõnad
Tagasi üles