Taavi Lepik ⟩ Miks ei edene Eestis elektriautode müük?

Elke Grupi tegevjuht Taavi Lepik Foto: Erakogu

• Miks ei edene Eestis elektriautode müük?
• Põhjusi, miks praegu elektriauto ostuotsust edasi lükatakse, on mitu.
• Eesti on ainuke riik euroliidus, mis ei ole kehtestanud automaksu.

Tänavu esimese üheksa kuuga registreeriti Eestis 529 uut elektriautot – see moodustas kõikidest uutest Eestis müüdud sõiduautodest umbes kolm protsenti. Euroopa keskmine näitaja on samal ajal ca 10%, mõnes Põhjamaa riigis moodustavad elektriautod kogumüügist lausa enamuse. Miks ei edene Eestis elektriautode müük, arutleb Elke Grupi tegevjuht Taavi Lepik.

Peale Euroopa Liidu liikmesriikide hiljutist kokkulepet on täpselt teada see päev, millal peame jätma hüvasti bensiini- ja diiselmootoriga sõidukitega. Meeldigu see meile või mitte, aga ajaraam taastuvkütustepõhistele sõidukitele üleminekuks on seatud. Kuigi aasta 2035 tundub olevat veel kaugel, on tegelikult juba viimane aeg hakata oma tarbimisharjumusi muutma.

Paraku ei saa väita, et Eestis elektriautode müük soovitud tempos edeneks. Jah, linnapilti tekib neid tõesti järjest rohkem, kuid muutust veavad ennekõike ettevõtted, kes muudavad oma autoparki rohelisemaks valdavalt mainekujunduslikul eesmärgil. Elektriauto ostavad ka jõukamad kodanikud, kellel on tihtilugu lisaks sisepõlemismootoriga auto, millega pikemaid reise ette võtta. Miks keskmise sissetulekuga inimene elektriautot veel ei osta?

Elektriauto kõigile ei sobigi

Põhjusi, miks praegu elektriauto ostuotsust edasi lükatakse, on mitu. Tuuakse välja ebapiisav laadimisvõrgustik, krõbe hind, vajalike toetuste vähesus ja senine sõiduulatus. Tõsi, tegelikult sobib igapäevaseks linna- ja linnalähisõiduks keskmine elektriauto juba praegu, aga enamikul juhtudel saab määravaks kahtlus, mis saab siis, kui on tarvis sõita Tallinnast Otepääle ja tagasi, ning ajagraafik ja marsruut laadimispeatusteks võimalust ei jäta?

Elektriautole üleminek eeldab muudatusi tarbimisharjumustes. Seetõttu oleks ambitsioonikat eesmärki arvestades mõistlik alustada hoopis üleminekut hübriidsõidukile, mis omakorda hõlbustab tulevikus elektriautode kasutuselevõttu, andes sealjuures samuti olulise panuse CO2-heite vähendamisse. 2035. aastani on sisuliselt aega 12 aastat ning julgen väita, et hübriidautoga harjunud inimesel on palju lihtsam tulevikus elektriautot osta kui neil, kes kuni lõpuni ainult fossiilsetel kütustel liiguvad.

Hübriidautoga harjunud inimesel on palju lihtsam tulevikus elektriautot osta kui neil, kes kuni lõpuni ainult fossiilsetel kütustel liiguvad.

Õnneks ei ole ka Euroopa Komisjon hübriide kliimaneutraalsuse saavutamisel maha kandnud ning hindab 2026. aastal põhjalikult edusamme, mis on tehtud 100% heitkoguste vähendamise saavutamisel, võttes arvesse ka hübriidtehnoloogia arengut. Lisaks hinnatakse, mil määral võib sunniviisiline elektrifitseerimine põhjustada kontrollimatuid sotsiaalseid tagajärgi, sest elektriauto kõrget hinda arvestades võivad paljud autojuhid jääda hoopis «jalameesteks».

Süsinikumaks kiirendaks üleminekut alternatiivkütustele

Eesti on ainuke riik euroliidus, mis ei ole kehtestanud automaksu. Enamikus riikides põhineb automaks just CO2-heite baasil: mida rohkem CO2 sõiduk emiteerib, seda rohkem omanik selle eest maksab. Paljud eksperdid leiavad, et saastaja-maksab-põhimõte on üks parimaid viise, kuidas muuta transpordisektorit rohelisemaks ja energiasäästlikumaks, aidates meil sealjuures saavutada Euroopa roheleppe 2030. aasta vahe-eesmärki, mis praegu veel kusagilt ei paista. Süsinikumaks kiirendaks üleminekut nii elektriautodele kui ka hübriidautodele, mille puhul on tasutav maks oluliselt madalam sisepõlemismootoriga auto maksust. Muu hulgas saaks maksuraha kasutada ka näiteks elektrilaadurite võrgustiku arendamisele või elektriauto ostu soodustavatele riiklikele toetustele.

Kui Eestit mõne naabriga võrrelda, siis saab hea näitena esile tuua Lätit, kus 2019. aastal laekus 116 miljonit eurot autodega seotud makse, Taani riigis aga lausa 4,4 miljardit. Tegutsemisvajadust Eesti puhul siiski veel ei paista, kuid kahjuks võib hilisem taipamine meile kalliks maksma minna.