Eestimaa on nii väike, et siia ei saa midagi vähegi lõhnavat, potentsiaalselt ohtlikku või kellegi eluolu häirivat rajada. Ei tselluloositehast, tuuleparke, tuumajaama, suuremat kanafarmi, vähem kui 200-ruutkilomeetrisest sõjaväe harjutusväljast rääkimata. Oleks riik suurem, leiaks ehk koha, mille ümber saaks kujundada piisava, inimasustusest tühja ohutsooni, mida keegi oma aiataguseks pidada ei tohiks. Aga ei ole meil tühja tundrat ega liivakõrbe, kirjutab endine ajakirjanik Feliks Undusk.
Ometi oma riiki hoida ja üha paremat elu selles me endiselt ihkame. Kus on lahendus?