T, 7.02.2023

Ene Grauberg ⟩ Kes teab ja kes ütleb: mis on Eesti idee?

Kes teab ja kes ütleb: mis on Eesti idee?
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 2
Ene Grauberg FOTO: Erakogu
Ene Grauberg FOTO: Erakogu Foto: Erakogu

Kuidas tegutseda uues, piirideta ja pidevalt muutuvas maailmas, kus ka haridust ja õppimist reguleerivad õigusnormid või siis nende tõlgendused võivad end ammendada isegi enne, kui nad kehtima hakkavad? küsib Tallinna Ülikooli emeriitprofessor Ene Grauberg.

See on ühtlasi küsimine, millised me tahaksime olla tänapäeva maailmas ehk teisiti küsides, kes teab ja kes ütleb, mis on Eesti idee? Kanti järgi on küsimus «Millised me tahaksime olla?» küsimus vabadusest. See on küsimus meie eesmärkidest ja sellest, kuidas tunnetada tõde, kuidas olla vaba oma kõlbelise mina valikus ja loomingulises eneseväljenduses. Paraku oli nii Kanti aegne ühiskond kui ka ülikool veel pikalt paljuski instrumentaalse ratsionaalsuse kandja. Õppekavad olid detailselt ettekirjutatud ja täies vastavuses ladinakeelsele terminile curriculum – hobuste võidusõidurada ja ka hobuste võidusõit. Modernismi aja ülikooli on võrreldud isegi raudpuuriga, mis püüdis inimesele täielikult ette määrata tema eesmärgid, jättes talle endale vaid võimaluse leida selleks vahendid, kuidas valitud eesmärkideni jõuda. Vabadusest ja selle kadumisest modernismi aja ühiskonnas ja ka ülikoolis rääkisid 1960. aastatel juba Martin Weber, Jürgen Habermas jt.

Modernse, piiridega maailma asemele on juba möödunud sajandi lõpuaastatest astunud kõikvõimalikke piire lõhkuv piirideta maailm. Seda ka kõrghariduses. Kui Wilhelm von Humboldt rõhutas ülikooli puhul veel kahte asja, teaduse ja õpetamise ühtsust ning õppimise ja õpetamise vabadust, siis postmoderniseeruvas infoühiskonnas on teadmiste kõrval olulisemaks muutunud oskused, mis aitaksid kaasa nii globaalse konkurentsivõime kujunemisele kui ka sotsiaalse süsteemi edukale toimimisele (õpetajate, arstide jms erialade koolitus). Jean-François Lyotard on märkinud, et Humboldti tüüpi ülikoolide ja suurte loenguvoorude aeg sai otsa juba 1960. aastatel. Mobiilne tehnoloogia on see, mis on ära kaotanud ka üliõpilast ja professorit, patsienti ja arsti lahutava vahemaa. Ühes sellega on kaduma hakanud ka müüt professori erilisest kohast ülikoolis.[1]

Märksõnad
Tagasi üles