Juhtkiri ⟩ Eesti ootab Venemaa jonni taga (5)
2. detsember 2022, 22:00
- Eesti pürib OSCE eesistujaks, kuid Venemaa torpedeerib.
- Olukorda, kus üks liige lihtsalt jonnib, ei saa ka suurt kuidagi lahendada.
- Praegu on Venemaa oma jonnis täiesti üksi.
Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioonis (OSCE) kehtib konsensuse põhimõte, mis on ilus ja aus asi, kuni kõik sellega kaasa mängivad. Venemaa on aga mängulaua segi löönud ja konsensuse allavett lasknud.
OSCE eesmärk on konfliktide ennetus, kriisireguleerimine ja kriisidejärgne rehabilitatsioon. Nüüd on aga organisatsiooni enda sees puhkenud konflikt. Venemaa torpedeerib alates veebruarist peaaegu kõiki algatusi, näiteks keeldub andmast heakskiitu Eesti eesistumisele 2024. aastal, aga ka organisatsiooni üldeelarvele ja järgmise aasta eesistuja Põhja-Makedoonia soovile korraldada OSCE välisministrite kohtumine.
Olukorda, kus üks liige lihtsalt jonnib, ei saa ka suurt kuidagi lahendada. OSCE tegevuse alus on augustis 1975 Helsingis toimunud Euroopa Julgeoleku- ja Koostöökonverentsi lõppakt. Mingit liikmete lepingut ei ole, seega ei saa Venemaa suhtes ka sanktsioone kehtestada, saati liikmete seast välja heita.
Tegelikult asutasidki OSCE omal ajal vastaspooled, ühiselt NATO ja Varssavi Lepingu Organisatsiooni riigid. Tülisid oli neil arvatagi omajagu, Brežnevi- ja tema järglaste aegne Nõukogude Liit ning hiljem Venemaa on organisatsioonis end korduvalt reljeefselt väljendanud ja jäärapäiselt käitunud, kuid praegune obstruktsionism meenutab juba pigem Stalini aega.
Tänavune eesistuja Poola on käitunud leidlikult ja kasutanud võimalusel mitteametlikke formaate, et konsensusnõudest pääseda, sisulised menetlused aga toppavad.
Selle nädala Łódźi kohtumisel Vene välisministrit Sergei Lavrovi polnudki, sest tema suhtes on EL kehtestanud sanktsioonid ja Poola ei lubanud teda riiki. Lavrov pööras talle omasel moel kõik muidugi pea peale ja väitis, et hoopis Poola «antieesistumine» olla OSCE kõige masendavam aeg, mis pidada hävitama organisatsioonis konsensuskultuuri viimased riismed.
Nõukogude Liit ja hiljem Venemaa on organisatsioonis end korduvalt reljeefselt väljendanud ja jäärapäiselt käitunud, kuid praegune obstruktsionism meenutab juba pigem Stalini aega.
Seejuures, kui Brežnevi ajal toetasid Nõukogude Liitu teised Varssavi Lepingu Organisatsiooni riigid, siis praegu on Venemaa oma jonnis täiesti üksi. Praegu on OSCE-l 57 liiget, lisaks Euroopa riikidele veel Ameerika ja Aasia maid, kellest keegi pole Venemaa poolel. Isegi Valgevene, aga ka teised Venemaa klientriigid, nagu Armeenia, ajavad lihtsalt neutraalset juttu, kuidas sõda on paha.
Seda kõike arvestades võib muidugi küsida, kas Eesti peaks enam üldse tahtma OSCE eesistujamaaks saada. Ajalooliselt on organisatsioon on olnud paljude Euroopa probleemide lahendamise kõrval. Ja kui me ka mäletame OSCE omaaegset missiooni Eestis üpris tülika nähtusena, siis rahvusvaheliselt aitas see maandada meie muukeelsete kohtlemise küsimust. Kas pole OSCE aga praegu täielikult maha käinud?
Tegelikult mitte, kõlab vastus. Organisatsiooni tegevus pälvib endiselt rahvusvahelise meedia tähelepanu. Kõik Euroopa suuremad tülid peaksid OSCEs arutelule tulema, mis annaks meie diplomaatidele palju kogemusi. Seega peaks Eesti endiselt eesistujamaaks pürgima. Küll aga tuleb mõelda organisatsiooni reeglite muutmisele, mis suudaks lahendada praeguse olukorra ja ka tulevased samasugused.