/nginx/o/2017/08/23/7021601t1hec0c.jpg)
/nginx/o/2022/09/20/14844561t1he7b2.jpg)
- Riik peaks aitama uute "challengerite" turule sisenemist
- Riigi otsused on seni konkurentsi piiranud
- Eesti on interneti leviku näitajatega Euroopa ja maailma edetabelite lõpus
Kolme aastaga 100 Mbit/s kiirusega internet igasse koju 100 eurose liitumise hinnaga, milles oleks ka lõppseadmed, on reaalne, kirjutab Tõnis Palts.
Probleemi peamine olemus on kolme välismaise operaatori mitteformaalne kartell. See blokeerib uute tulijate turule tulekut ja kaitseb enda turupositsiooni. Selleks ei ole vaja kuskil restorani nurgas kokku saada ja varjatud silmade eest mingeid salajasi kokkuleppeid teha - need «lepped» sõlmuvad selle majandusharu tehnoloogilise arengu ja majandusloogika baasil iseenesest.
Väikseim ei saa minna hinnavõitlusse, kuna ta kukuks nii suure klientide arvu korral kohe ise kahjumisse. Ollakse rahul väljakujunenud majandustulemusega ja kui turuliider muudab oma teenuste hindu, siis on see kasulik ka teistele ja minnakse kaasa.
Sellises olukorras peaks sekkuma valitsus.
Aga väikses riigis on regulaator ülinõrk ja vaatab suurte telekomide suhu. Poliitikud ei suuda pähklit läbi närida ja suurte «teadmised», millesse miksitakse tehnoloogia ja äri korraga, hullutab nad koheselt.
Väikese ja oligopoolse turu puhul on seadusandja, valitsuse ja regulaatori roll oluliselt suurem. Seda nii ex ante (ettevaatava) poliitika ja regulatsiooni kehtestamisega kui ka ex post (pretsedendi põhine) regulatsiooni kehtestamise ja jõustamisega (turujõu ärakasutamise, turule sisenemise blokeerimisega (rikkumiste tuvastamine ja karistamine).
Eeskuju 1990ndatest
Riik peaks aitama uute challengerite turule sisenemist. Viimati tegutses Eesti riik adekvaatselt sel alal kui aitas turule kolmanda mobiilioperaatori 1990ndate lõpus, vaatamata kahe ees olnud operaatori demagoogilistele vastuargumentidele. See viis alla koheselt sidehinnad ja avaldas hindamatut mõju varsti peale seda ka kogu internetiga seotud teenuste levikule.
Päris tihti, ja seda just otsustavatel hetkedel, on riik käitunud suisa vastupidiselt. Teinud otsuseid, mille tagajärjeks on olnud konkurentsi piiramine ja uute tulijate sisenemise blokeerimine. Seetõttu ei ole imestada, miks Eesti interneti leviku näitajatega on nii Euroopa, kui ka maailma edetabelite lõpus.
Näiteks kolme üleriigilise 5G sagedusloa väljastamine mobiilsideks selle asemel, et väljastada kas neli üleriigilist luba või kolm üleriigilist ja mitmed regionaalsed/kohalikud load nagu Saksamaa tegi. Eesti otsuse tulemusena on pool 5G sagedusalast kasutuseta «riiulis», kuna see ala on mõeldud kasutamiseks juhtmeta püsiühenduseks ehk täpselt selleks, millega Eestis probleem on.
Samuti tuleks rahalisi meetmeid kasutada õigesti. Toetuste suunamine madala asustustihedusega nn «valgete alade» piirkondadesse – miks? Tasuvust mitte kunagi saavutava ülikalli maasse kaevatava fiibervõrgu taristu loomiseks 20 korda odavama juhtmeta püsiühenduse tehnoloogia (5G FIX vmt) asemel.
Õige juhtimise korral oleks praegu võimalik saavutada kolme aastaga 100 Mbit/s kiirusega internet igasse koju 100 eurose liitumise hinnaga, milles oleks ka lõppseadmed. Sealjuures pole vaja protsesse juhtida mitte kümnete miljonite helikopterilt puistamisega. Piisab, kui me ei kingi banaanivabariigina riikliku eksklusiivset sagedusressurssi Soome pensionäridele ja Rootsi riigile läbi nende omanduse telekomfirmades.