Mart Kuldkepp ⟩ Ukraina vajab tõsiseltvõetavat julgeolekugarantiid

Mart Kuldkepp Foto: Eero Vabamägi

Ebamäärased lubadused ei ole sama, mis tõsiseltvõetavad julgeolekugarantiid, ning igasuguste ebamääraste lubaduste tegelik mõju võib osutuda – ilmselt headele kavatsustele vaatamata – loodetule õieti risti vastupidiseks, kirjutab kolumnist Mart Kuldkepp.

Teisipäeval, 29. novembril toimunud NATO tippkohtumisel Bukarestis kinnitasid NATO liikmesriikide peaministrid üle 2008. aasta aprillikuus USA presidendi George W. Bushi poolt samas linnas antud lubaduse, et Ukrainast ja Gruusiast saavad ühel päeval NATO liikmesriigid. Tollal kirjeldas samuti tippkohtumisel viibinud Vene president Vladimir Putin seda lubadust «otsese ohuna» Venemaa julgeolekule ning umbes neli kuud hiljem ründas Venemaa Gruusiat.

Sedapuhku sarnaste sündmuste kordumist karta ei ole, kuid seda üksnes sellepärast, et Venemaa uus sissetung Ukrainasse on praeguseks kestnud juba enam kui üheksa kuud. Muus osas tuleks neljateistkümne aasta tagusest juhtumist teha aga üks selge järeldus: nimelt see, et ebamäärased lubadused ei ole sama, mis tõsiseltvõetavad julgeolekugarantiid, ning igasuguste ebamääraste lubaduste tegelik mõju võib osutuda – ilmselt headele kavatsustele vaatamata – loodetule õieti risti vastupidiseks. Tõenäolisele agressorile pole mõtet signaliseerida oma unistusi ja kõhklusi, vaid ikka ainult meelekindlust ja heidutusjõudu. Ja kui läänemaailm näeb Ukrainat oma mõttekaaslase ja partnerina, tuleb tal neid tundeid selgelt väljendada ning anda Ukrainale NATOga liitumise teekaart.