Merca ⟩ Miks peaks saapatalla eluiga olema alla aasta?

Merle Jääger (Merca) Foto: Remo Tõnismäe

• Meie kliimas peavad olema korralikud ja vastupidavad jalanõud.
• Tänapäeva saabaste eluiga kipub olema liialt lühike.
• Alati ei saa ka saapatalda enam parandada.

Tänapäeva jalanõude kvaliteedi ja vastupidavuse üle arutleb näitleja Merle Jääger ehk MercA. 

Mõned päevakesed tagasi sattusin uudiseid kaedes nupukesele eestlaste tekstiiliprügi tootlikkusest. Aastas tekkis ikka arvestatav kogus! Minu ülerõivad pärinevad peaasjalikult teiselt ringilt, ent olles käinud Räpina koolis tekstiili ja käsitööd tudeerimas, olen viimasel ajal hakanud silte lugema. Noh, neid, kus kirjas, millest toodetud, sestap satub mu garderoobi üpris harva naftakeemilisi riideesemeid. Täielikult välistada ei saa, sest villamantli või kasuka vooder on enamasti sünteetika, vihma eest kaitseb ikka mingi kilelaadne toode, paraku; ning (ooh, jaah!) need värvilised sukkarid, mida kannan, kipuvad kah olema naftabaasilised. Enda lohutuseks võin öelda, et paar väikest mulku või mõni jooksev silm ei sunni mind oma lemmarsukakaid kohe prügiks defineerima. Proovin ikka kanda, kuniks endal kannatab.

Sootuks teine asi on jalanõu. Sekkaris on õnnemäng sattuda peale sobivaile ja meeldivatele käimadele. Eks ma neid sukkareid ostan kah peaasjalikult jalaümbrikeile orienteerit poodidest. Aga ikkagi SAAPAD. Meie kliimas lihtsalt peavad olema korralikud ja vastupidavad jalanõud. Minu üliarenenud esteetiline meel seab neile veel omad standardid. No ei pane igat suva kauna jala otsa! Nii trehvadki teinekord mööduma päris krõbeda hinnaga jalatsipoest kuskil kaubanduskobaras ja näed, et mõningatele toodetele on allahindlus. Kaemi´, miä antas.

Ma ei mõista inimesi, kes suudavad jalatsid osta posti teel või neti kaudu. See on nagu lemmikloom – kas tekib jala-saapa suhe või mitte. Mina pean proovima, katsuma, käima poes ringi, enne kui otsustan.

Vähem kui aasta tagasi ostsin saapad. Must lakknahk, paks tald, lisaks kummiriba seal üleminekuveeres. Lihtsalt ideaalne lopakas! Pean silmas seda praegust poollögast situatsiooni kõnniteedel. Ja teenisidki need saapad mind kenasti kuni kuukene tagasi vihmutaval sügispäeval tundsin, et vasak jalatald niiskub. Lähemalt silmitsedes avastasin prao tallas, samas näevad pealsed välja uuelähedased. Ei võtaks sõna, kui oleks esimene kord! Varemgi ette tulnud, et pealsed võiks pärandada järeltulevatele põlvedele, aga tallast ei saa enam mingit asja.

Ma ei mõista inimesi, kes suudavad jalatsid osta posti teel või neti kaudu. See on nagu lemmikloom – kas tekib jala-saapa suhe või mitte. Mina pean proovima, katsuma, käima poes ringi, enne kui otsustan.

Sedapuhku nii hullusti ei läinud. Kingsepa Tom mõtiskles pisut ja tegi asja ära. Loodame, et peab mõnda aega. Ehk mõne aastagi…

Tomi kommentaar: «Ma ei saa aru, miks nad teevad siukseid õhku täis taldu. Kui siis kusagilt midagi pisut läbi kulub, ongi kõik mokas.»

Väga head tallanärijad on need libedatõrjeks mõeldud graniidigraanulid, mis lühendavad imeliselt roomiktaldade eluiga. Selline terav krõbusk võib end üpris lühikese ajaga tallast läbi süüa. Kas parandada saab? Oleneb materjalist. Kas läheb õnneks või mitte.

Olen vaadanud neid oma täisnahka jalatsipealseid ja mõelnud: mida neist teha? Mingi hullu tagi tarbeks on teisi veel vähevõitu. Mõned materjalid on liiga jäigad ka. Pandlad ning mõned iluvidinad olen taaskasutusse lasknud.

Aga ikkagi… Miks peaks saapatalla eluiga olema alla aasta? Tänapäevase tehnoloogia juures? Nagu väga ei tahaks jalanõud ostes maksta kinni ka selle utiliseerimist. Mõttekoht.

Muide, pealseid rasvatan ja lakun oma lemmikkäimadel erilise hoolega, aga kui tald sureb, sureb teinekord ka terve jalanõu! Nuuts!