JUHTKIRI ⟩ NATO taktikaline kahing ei tohi viia järeleandmisteni peamises

Päeva karikatuur 01.12.2022 Foto: Urmas Nemvalts

• Ukraina ja NATO vahel käib väga tihe koostöö.
• Väike retooriline järeleandmine võib olla põhjendatud.
• Taktikaline kahing ei tohi muutuda järeleandmispoliitikaks.

Males tehakse mõnikord käik tagasi või ohverdatakse väike vigur selleks, et saavutada strateegiline eesmärk tulevikus. NATO välisministrite avaldus eile lõppenud Bukaresti kohtumisel vihjab mõningasele taktikalisele manööverdamisele.

Poolteist aastat tagasi NATO Brüsseli tippkohtumisel kinnitasid liikmesriikide riigipead kindlas kõneviisis üle Bukaresti 2008. aasta deklaratsiooni, et Ukrainast saab alliansi liige liikmesuse tegevuskava (MAP) alusel. Eilse Bukaresti kohtumise avalduses öeldakse sama, kuid oluliselt pehmemalt: «Me jätkame oma partnerluse tugevdamist Ukrainaga, sedamööda kuidas ta edeneb oma Euro-Atlandi püüdlustes.» Välisminister Urmas Reinsalu hinnangul näitab see NATO kõhklust Ukraina liikmesuse osas sisuliselt edasi liikuda.

Samas on tegelik koostöö Ukraina ja NATO vahel sõja puhkemise järel peaaegu sama tihe kui NATO liikmetel omavahel. Ja kui Ukraina suudaks NATO toel Venemaa oma territooriumilt välja tõrjuda ja jõu positsioonilt rahu sõlmida, siis ei oleks reaalset põhjust, miks ta ei võiks kiiresti NATO liikmeks saada.

Just see võib Venemaa jaoks olla tõelise hirmu põhjus. Veel aasta tagasi oli Ukraina NATO liikmeks saamise kinnitamine üksnes riigipeade jõuline retoorika, praegu arenevad Ukraina ja NATO liitlassuhted reaalajas palju kiiremini, kui veel aasta tagasi oleks keegi julgenud aimata. Võib karta, et just selle sisulise lähenemise peatamiseks on Venemaa valmis võitlema kõigi vahenditega, põlgamata ära terrorit või massihävitusrelvi.

Eesti ülesanne on olla kanaarilinnuks, kes ärgitab liitlasi mitte silmist laskma väärtuspõhiseid kaugemaid eesmärke. Taktikaline kahing ei tohi muutuda järeleandmispoliitikaks.

NATO välisministrite avalduse leebem sõnastus võis olla Venemaa rahustamiseks. Samas kinnitas avaldus jõuliselt NATO toetust Ukraina territoriaalsele terviklikkusele ja tahet kõigi vahenditega toetada tema võitlust oma iseseisvuse eest.

Lõppude lõpuks on muidugi Ukraina otsustada, millal ta on valmis Venemaaga rahu sõlmima. Aga võibolla ei ole Ukrainale sugugi halb lahendus taastada oma territoriaalne terviklikkus lubaduse vastu jääda riigina sõjaliselt blokiväliseks. Miski sellest pole täna arutelukoht, kuid eilne Budapesti gambiit võib luua mõningast ruumi Ukraina strateegiliste eesmärkide saavutamiseks tulevikus.

Väike retooriline järeleandmine võib olla igati põhjendatud, aga äärmiselt oluline on jälgida, et tehtud mööndus oleks üksnes taktikaline ja NATO reaalne poliitiline, sõjaline ja majanduslik tugi Ukrainale jääks vankumatuks. Eesti ülesanne on olla selleks kanaarilinnuks, kes ärgitab liitlasi mitte silmist laskma väärtuspõhiseid kaugemaid eesmärke. Taktikaline kahing ei tohi muutuda järeleandmispoliitikaks.

Rahu on küll hea, kuid mistahes kompromiss Venemaaga, mis võimaldaks tollel esitada oma «sõjalist erioperatsiooni» püha ja võiduka sõjana NATO tagasitõrjumisel Venemaa piiridelt, jätaks vene rahva elama oma kohutavates valedes ja eitama vastutust Ukrainale kallaletungimise ning seal korda saadetud inimsusvastaste tegude ja sõjakuritegude eest.

Ja kuni Russki mir’i mõttemaailm jääb võidutsema ning kollektiivne vastutus Ukraina hävitamise eest vene rahvani toomata, on vaid aja küsimus, kui Venemaa alustab uut agressiooni. Seda peab mõistma nii NATO kui rahvusvaheline avalikkus.