Iga õpetaja on koolis kokku puutunud mõne õpilasega, kes eristub massist. Mõned võivad olla õpiraskustega, mõnel on diagnoositud puue, mõni aga ülejäänutest selgelt andekam. Tänapäeva kantseliidis kutsutakse neid kõiki «haridusliku erivajadusega» (HEV) õpilasteks. On avastatud, et iga aastaga nende osakaal kasvab. See teeb eriti keeruliseks olukorra väikestes maakoolides ja põhikoolides.
Juba kaks aastat tagasi valmis analüüs (Heiki Raudla), mis teeb selgeks, et Kagu-Eesti koolides on suur puudus tugispetsialistidest ja tugiteenustest. Alla saja õpilasega väikestes maakoolides on ka nn HEV-õpilasi vähem, kuid seda raskem on nende elu. Seda ei saa võrrelda linnakoolide ja gümnaasiumidega, kus on õpilasi rohkem, rahastus parem ja tugipersonal kohapeal olemas. Kaasavat haridust, mille rakendamisega linnakoolid kiitlevad, maalt naljalt ei leia.