Andrei Anissimov

FOTO: Erakogu

Valimised, millest on nii palju kõnelnud teisedki peale bolševike, on läbi. Nüüd võib suur maa, mis hakkas tundma tont teab millest tekkinud hirmu tulevaste segaduste ees, taas kergendatult ohata. Või kas ikka võib, küsib kirjanik Andrei Anissimov.

Jätame esialgu selle retoorilise küsimuse kõrvale. Üritame kõigepealt aru saada, millega köitis oma pelglikku rahvast Rahvuse Juht sel korral.

Juba detsembris hakkasid paljud Vladimir Vladimirovitši pidama Venemaa poliitikas löödud kaardiks. Nähtavasti tundis ka praeguse juubelduse peasüüdlane ise mõningat ebamugavust ja mõtles asjad korralikult läbi. Ja mitte ainult ei mõelnud läbi, vaid muutis kogu oma valimiseelse paleti värvivalikut.

Viimast korda esines ta publiku pimeda kummardamisega harjunud estraaditähe rollis iga-aastases tele-show’s kodanike küsimustele otse vastates. Toona võisime veel näha toda täiesti vabalt ja sõnu valimata esinevat õukonnakamarilja esindajat, kes nautis labaste naljade ja küüniliste kalambuuride tekitatud tormilisi ovatsioone.

Ent publik polnud enam endine. Putin ei arvestanud, et kohavahetust Medvedeviga selle partei kongressil, mis ühe opositsioonilise ajaveebniku näppude läbi sai kiiresti hüüdnime «sulide ja varaste partei», võttis ühiskonna kõige edumeelsem osa avaliku kõrvakiiluna.

Hästi toime tulevad pealinlased, kes nii või teisiti sõltuvad jõuvahekorrast Kremlis, ootasid «tandemi» mõistatuse lahendust (kes istub seekord troonile) pingsa tähelepanuga. Primitiivne kulminatsioon solvas neid hingepõhjani. Selgus, et Putini silmis polnud selles küsimuses algusest peale mingit ebalust, mingit kahevahelolekut.

Ehkki iga vähegi kujutlusvõimega venemaalane võis seda peaaegu kindlasti oodata, võttis maad solvumine. Ilmselt olid alamad südame sügavaimas sopis ometi lootnud natukenegi põnevamat intriigi. Pärast kaheldava väärtusega riigiduumavalimisi tõi see solvumine rahva Bolotnaja väljakule ja Sahharovi prospektile. Opositsioon teatas muidugi kohe, et taassündinud kreatiivne klass, kes soovib demokraatlikke muutusi, tõuseb Putini režiimi vastu, ja tõi välja idiootliku loosungi «Kes iganes, aga mitte Putin».

Mida kujutab endast too müstiline kreatiivne klass, ei suuda usutavasti selgitada ükski poliitik ega ajakirjanik, ehkki nad korrutavad seda sõnakest päevast päeva. Nojah, see ongi õigupoolest küsimus, millega tuleks pöörduda keeleteadlaste poole. Samas kiirustasid opositsionäärid – või «liberastid», nagu neid nimetavad karmi käe pooldajad – välja kuulutama uut ajajärku, mida iseloomustavat seni Venemaa pinnases suikvel olnud ühiskondliku ja kodanikuteadvuse imeline puhang.

Kuid sellel, et tänavale tulid rahulolevad kodanikud, kõik need ametnikud, loomeinimesed, kes täielikult sõltuvad võimude jagatavast almusest, isegi härrased, kes on ärimaailmas mütates juba kenakese kapitali kokku ajanud, on palju lihtsam seletus.

Niinimetatud Putini režiim on oma karjale karjamaid jaganud väga rangelt. Kes on ära teeninud ligipääsu karjusele ja tema abilistele, sel on ka õigus tema karjamaal rohtu mäluda. Mida lähemal karjusele, seda mahlasem rohi.

Aga nagu laulis juba suur bard, «küpsiseid magusaid kõigile ei jagu». Kõik režiimid, ka Putini oma, lasevad haljendavale aasale kogu karja seast ainult kõige ustavamaid ja lootustandvamaid esindajaid. Ülejäänud, need muidulojused, peavad leppima tavalise rohumaaga – ja selle vastu ei saa Venemaal midagi ette võtta.

Kuid juba nii suure hulga rahulolematute valijate teke hämmastas Vladimir Vladimirovitši (millest neile oinastele ometi ei piisa?) ja pani seejärel tegutsema. Putinile tuleb au anda: ta oskab ülesandele keskenduda ja selle hiilgavalt lahendada. Rahva ette ei astunud enam endine kangialuse kaak, vaid asjalik, küll läbi ja lõhki «oma mees», aga enam mitte semutsev ja rõvedate naljadega, vaid otsusekindel juht, kes otsekui võlukepikese abil lahendab ka kõige keerulisemaid olme- ja riigiprobleeme.

Putin ei eksinud ka loosungitega. Vene rahvas tunneb veel pikka aega nostalgiat impeeriumi järele. Poliitik mõistis seda ja valimiseelne retoorika täienes üleskutsetega kaitsta isamaad, vihjetega arvukatele vaenlastele, kes üritavad röövellikult rünnata emakest Venemaad, ja üleskutsetega saavutada nende üle võit. Pole oluline, et alamad ei näe veel ühtegi mainitud vaenlast. Sisimas usub enamik nagunii, et hoomamatu püha piiri taga varitsevad vaenlaste hordid.

Ent see retoorika on suunatud rohkem massidele, nii-öelda elanikkonna laiadele kihtidele. Nende huvides, kellest võim rohkem sõltub, võttis võitnud kandidaat hurraa-patriootlike üleskutsete kõrval ette mitu praktilist sammu, mis osutavad, et peatselt muutub poliitiline kurss märksa imperialistlikumaks.

Üks eredamaid näiteid on Dmit­ri Rogozini määramine kaitseküsimusi koordineerivaks asepeaministriks. Valitsuse uus liige on ennast ammugi tunnistanud natsionalistlike ideaalidega poliitikuks, kes avalikult umbusaldab läänt. Ta on veel noor, pulbitseb auahnetest plaanidest taastada impeerium ja tal on valjuhäälseid poolehoidjaid.

Tema vaimseks isaks võib vabalt pidada kirjanik Aleksandr Prohhanovit, suuvoodriks aga ajakirjanik Maksim Ševtšenkot.

Kui Putin peab sõna ja paneb valitsuse etteotsa praeguse presidendi, tõotavad Medvedevi suhted taas asepeaministriks määratava mehega tulla päris põnevad. Aga see on juba teine teema.

Veel üks valimiste tähelepanuväärne seik on seotud miljardär Prohhorovi kolmanda kohaga. See on talle mõistagi alles poliitilise karjääri algus. Kuigi paljud püüavad Prohhorovi kujutada Putini käepikendusena, on ta siiski piisavalt iseseisev ja väga korralik inimene. Paraku just need omadused võivad muuta tema tõusu Venemaa poliitilisele Olümposele väga traagiliseks.

Nüüd siis aga eesseisvast segadusest ja selle võimalikest ilmingutest. Nagu öeldud, ei kavatse Bolotnaja rahulolematud kodanikud, kes ei näe praeguse «vertikaali» kestmise korral enda ees rada, mis viiks nad mahlaka rohuga aasale, Putini võiduga sugugi leppida. Nad püüavad talle tekitada võimalikult palju probleeme. Putini meeskonna poolehoidjate rõõm, et mässajatel pole liidrit, on alusetu. Aleksei Navalnõist sirgub veel tõsine ja salakaval vastane.

Pärast valimisi seisab Vladimir Vladimirovitši ees päris keeruline valik: kas võtta eeskuju isakesest Lukašenkast ja rakendada mässuliste vastu jõudu, saades kuulsaks timuka ja diktaatorina, või balansseerida õblukesel piiril, mis kulgeb «liberastidega» võitlemise ja talle kalli «suveräänse demokraatia» vahel, säilitades sel moel oma senise näo?

Need, kes mäluvad juba karjasele lähematel karjamaadel mahlast rohtu, tõukavad taas võimule saanud presidenti esimese valiku poole. Aga eks elame-näeme.

Tõlkinud Marek Laane