Kadri Michelson ⟩ Ajakirjaniku sõnal on võim ja võimuga peab kaasnema ka vastutus

Foto: Erakogu

Eesti seadusandlus ja selle pinnalt kujunenud meediavaidluste kohtupraktika näevad juba ammusest selgelt ette, et ebaõigete faktiväidete ja ebakohaste väärtushinnangute avaldamise eest vastutavad mõlemad, nii meediaväljaanne (või telekanal, platvorm vms) kui ka artikli või saate teinud ajakirjanik. Sellega on pidanud meediamajad ja ajakirjanikud oma töös arvestama juba aastaid ning vajadusel kasutusele võtma n-ö leevendusmeetmed, mida õigusaktid pakuvad. Senini ei ole ajakirjaniku isiklikku vastutust avaldatu ees ajakirjandusvabaduse piiramiseks peetud. Miks siis äkitselt nüüd?

Ilmselt selles osas pani lumepalli veerema kevadine ajakirjanike trahvimine Swedbanki kriminaalasjas, kus ajakirjanikud avaldasid kriminaalasja materjale selleks luba omamata. See tõstatas teravalt ajakirjanike seas juba tegelikult pikalt hõõgunud ajakirjandusvabaduse ja vastutuse küsimuse. Ja jätkus nüüd ajakirjanik Katrin Lusti ja ravitseja Veet Mano vaidluses tehtud otsusega, kus rahuldati ajakirjaniku (mitte saate avaldanud telekanali) vastu esitatud hagi.

Arvestades õiguslikku regulatsiooni, ei tohiks sellises nõude esitamises ajakirjaniku vastu olla midagi üllatavat, on neid ennegi esitatud ja esitatakse ka tulevikus. Lihtsalt praktikas ei ole seda võimalust ülemäära palju kasutatud, kuna ebaõigete väidete ja ebakohaste väärtushinnangute avaldamise korral täidab kahju hüvitamise ja andmete ümberlükkamise eesmärgi enamus juhtudel ära juba meediaväljaande vastu nõude esitamine ja täiendavalt ajakirjaniku vastu nõude esitamine tähendaks üksnes lisanduvaid õigusabikulusid.