JUHTKIRI ⟩ Nursipalu kiira-käära tõmmatud piir võis olla Pevkuri suvaotsus

Luhametsa küla kõrval asub Piisi küla, mis jääb osaliselt planeeritava Nursipalu harjutusvälja piiri äärde. Foto: Arvo Meeks

• Nursipalu harjutusalaga seotud arvukate probleemide lahendamine on riigile justkui küpsuseksam.
• Jah, me vajame harjutusala ning me vajame NATO partnerite kohalolekut.
• Aga riik peab käituma õigusriigina, kes kodanikele tekitatud probleemid ka lahendab.

Luhametsa ehk võrupäraselt Luhamõtsa külast oli pärit kirjanik Juhan Jaik (1899–1948), samuti on seal «Sänna trubaduuriks» kutsutud Artur Adsoni (1889–1977) suguvõsa juured. Kultuurilooliselt oluline koht ja «Võro kirändüse» pühapaik niisiis. Kui paarikümne aasta eest paistis see kõrvaline kant üsna väljasurnud, siis aja jooksul on vanad talukohadki hinda läinud.

Nursipalu kavandatava harjutusala kaarti vaadates torkab silma see, et just Luhamõtsa kohal on piirjoon tõmmatud kiira-käära, peamiselt sealseid kinnistuomanikke säästes. Samuti näitab kolmapäevane Postimees, et Luhamõtsa jätmine piirangualast välja on kaitseminister Hanno Pevkuri nõue.

Ühest küljest on muidugi väga õige, et kohalike inimeste huve püütakse silmas pidada. Teiselt poolt on aga selge, et harjutusrelvade ohuala selle tõttu kiira-käära jooksma ei hakka. Seni avaldatud kaartide põhjal ulatuks piir kõige enam Sänna-Luhamõtsa-Tsooru teeni, jäädes enamasti sellest põhja poole, kuid tegelikku ohutusala arvestades peaks see ulatuma kaugele üle tee ja sügavalt külasse sisse lõikama.

Sellepärast tekib õigustatud küsimus, kas kaitseväe vajadusi tõmmatakse kokku või selgub valimiste järel halb tõsiasi, et ala tuleb ikkagi rohkem laiendada. Seda, et ministri poliitiline otsus tegelikult ei pea, oletab ka kohalik talunik.

Samuti näitab Ülle Harju artikkel, et ilmselt kujuneb riigile Nursipalu harjutusalasse jäävate maade puhul kõige suuremaks probleemiks omanikele põllumaa kompenseerimine ja asendamine. Kui esivanemate talukoht on tihti korvamatu emotsionaalse väärtusega, siis praegune suurpõllumees tahab saada kasutatavale maale samaväärset asendust, aga seda pole sugugi lihtne leida.

Tekib küsimus, kas kaitseväe vajadusi tõmmatakse kokku või selgub valimiste järel halb tõsiasi, et ala tuleb ikkagi rohkem laiendada.

Oleme varem kirjutanud ja rõhutame ka tänase artikli puhul, et Nursipalu harjutusalaga seotud arvukate probleemide lahendamine on riigile justkui küpsuseksam, mis tuleb hästi ära teha. Et hingedesse ei jääks okkaid, et riik käituks kenasti ning Eesti oleks kaitstud.

Sõda Ukrainas peaks meile väga hästi selgeks tegema, et riigikaitse on prioriteet. Suur osa Nursipalu harjutusala alla jäävast territooriumist oli tavainimestele suletud juba siis, kui Sänna külje all oli nõukaajal raketibaas. Nüüd on NATOsse kuuluva Eesti vajadused suurenenud ning Võru linna lähedalt Sänna ja Luhamõtsani ulatuv ala on ikka väga suur lahmakas maad.

Jah, me vajame harjutusala ning me vajame NATO partnerite kohalolekut. Ja NATO kaitse ilma liitlaste kohalolekuta, harjutusalata ning ühegi pauguta metsas ei ole põhimõtteliselt võimalik.

Seega tuleb leida erinevate huvide tasakaalupunkt. Lihtne on öelda, et riik tagagu meile täielik kaitse ja piisav energiataristu, aga ärgu meie maad puutugu ega elutingimusi piiraku. See ei ole võimalik, või kui on, siis ikkagi kellegi teise arvelt.

Aga riik peab käituma õigusriigina, kes kodanikele tekitatud probleemid ka lahendab. Seda tuleb teha väärikalt ja suuremeelselt, sest vastasseisus riik kodaniku vastu on riik paratamatult jõupositsioonil.