Skip to footer
Päevatoimetaja:
Mart Raudsaar
Saada vihje

Kadri Jõgi Kas muutus Iraanis on võimalik?

Kadri Jõgi.
  • Raske on ette kujutada, kuidas võiks teistsugune Iraan välja näha.
  • Iraan on põiminud võrgustiku ja kasvatanud asendussõdade pidajaid.
  • Kui ajatollade võim kukuks, siis nende kaasmõtlejad ei kao.

Riik, mis on organiseerinud piirkonnas väga palju segadust, on nüüd ise ebamugavas seisus. Samas võib õnnetus Iraanis tuua ebamugavusi ka teistele piirkonna riikidele, kirjutab Tallinna Ülikooli teadur Kadri Jõgi.

1985. aastal avalikustas tol ajal veel noor organisatsioon Hezbollah oma radikaalse manifesti. Jumala partei (see on organisatsiooni nimi araabia keeles) lubas hävitada Iisraeli ja lääne ühiskonna. Samas kutsuti samamoodi mõtlejaid üles islamiriiki asutama. Nüüdseks peaaegu 40 aastat hiljem kuulub partei piirkonna mõjukate ja paremini varustatud sõjaväeliste organisatsioonide hulka. Lisaks on see organisatsioon, mis on mõjuvõimas Liibanoni poliitikas ja valitsuses.

Hezbollah on edukaim näide, kuidas Iraani mõju on jõudnud üle regiooni. Alates 1979. aasta Iraani islamirevolutsioonist on Hezbollah olnud osaline arvukates Iraani konfliktides piirkonnas, sh ka Saudi Araabiaga. Iraan on põiminud võrgustiku ja kasvatanud asendussõdade pidajaid. Alguses lootis riik lausa külvata islamirevolutsiooni ideed ja reklaamida ennast kui šiiitide kaitsjat üle maailma. Loomulikult ei saa kõrvale jätta ka seda, et mitu selle juhti on avalikult näidanud oma araablastevastast šovinismi. Eriti püüdsid nad seista Pärsia lahe riikide vastu. Pärsia lahe riigid on omalt poolt vastu seisnud. Näitena saab tuua toetuse Saddamile, eriti viimase sõjas Iraani vastu. Kahjuks polnud Saddam tänulik, näidates oma tegelikku nägu rünnakuga Kuveidile. 1980. aastatel loodeti Pärsia lahe riikides, et kui toetada rahulikke parteisid Liibanonis, siis suudetakse olukorda kontrolli all hoida.

Saudi kadunud kuningas Abdullah nimetas Iraani mao peaks. Sellest kõlas juba siis läbi lootus muutusteks kohapeal ning seega kogu piirkonnas ja isegi maailmas. Praegu näeme seda püüdu saudide rahastatud telekanalite kaudu, mis peavad veenma inimesi oma mõtteid muutma, näidates laialt väikseimatki demonstratsiooni Iraani vastu. Teisalt on ka teada, et Iraani mõttekaaslased on häiritud. Hezbollah' peasekretär Hassan Nasrallah on näiteks kuulutanud viimased demonstratsioonid lääne ülestõusuks.

Alguses lootis riik lausa külvata islamirevolutsiooni ideed ja reklaamida ennast kui šiiitide kaitsjat üle maailma.

Samas on raske ette kujutada, kuidas võiks teistsugune Iraan välja näha. Esimesena tuleb Pärsia lahe ääres küsida: missugune valitsus tuleks usulist valitsust asendama? Kui võimu võtab üle sõjaväeline režiim ehk islami revolutsiooniline kaardivägi, siis jätkatakse toetust asendussõdadele. Kui mitte, siis strateegilistel põhjustel. Demokraatlik valitsus vähendaks Iraani ambitsioone. Mõni iraanlane on hüüdnud: «Ei Gazale, ei Liibanonile!» Saates nende sõnadega eitava sõnumi üüratutele rahvamassidele, mille lipulaev ongi just Gaza, jõuab raha hoopis diktaatoritele.

Aga kui ajatollade võim kukuks, siis nende kaasmõtlejad ei kao. Kui näiteks Iraan muutuks, siis jääb ​Hezbollah Liibanoni valitsusse. Lisaks säilib ka rahastamine.

Huthid on šiiitlik grupp, mis kontrollib suuremat osa Jeemeni territooriumist. Üle kaheksa aasta kestnud sõda Saudi Araabiaga on jõuliselt kasvanud. Organisatsioon tärkas 1990. aastatel kui kohaliku kogukonna organisatsioon. Kuigi organisatsioon on vähenenud, jätkavad nad siiski võitlust. Iraagis on iraanimeelsed grupid, kes ei võitle samasugustega mitte ideoloogia pärast, vaid riigi naftavarude pärast. Nad võivad üksteise vastu pöörata, olenemata Teheranis parajasti võimul olevast organisatsioonist.

Suurim muudatus võib juhtuda Süürias. Bashar al-Assad on tuginenud valdavalt just Iraani toetusele, eriti pikas kodusõjas, aga tal puuduvad ühtsed ideoloogilised kokkupuutepunktid ajatolladega. Ta on püüdnud võtta kaalukeeleks Venemaa koos Iraaniga. Ukraina sõda on teinud olukorra ja ülesande raskemaks. Venemaa on alates Ukraina sõja algusest eemaldanud osa vägesid Süüriast, sest neid sõdureid on vaja mujal. Kui al-Assad ei saa loota ei Iraani ega Venemaa peale, siis peab ta uusi toetajaid otsima. Seetõttu püüabki ta taastada suhteid Pärsia lahe riikidega, mis on varem toetanud rühmitusi, kes on püüdnud teda ennast kukutada. Esimesed sammud ongi olnud reis Araabia Ühendemiraatidesse, sest kui kaob ajalooline toetaja Iraan, siis püüab ta taastada suhteid araabia maailmas.

Saudi kadunud kuningas Abdullah nimetas Iraani mao peaks. Sellest kõlas juba siis läbi lootus muutusteks kohapeal ning seega kogu piirkonnas ja isegi maailmas.

Pärsia lahe riikidel on olnud Iraaniga territoriaalsed ja poliitilised erimeelsused enne šahhi kukutamist 1979. aastal. Praegu saab loota, et normaalsem režiim Teheranis võimaldaks kaubanduse ja investeeringute laiendamist Pärsia lahe piirkonnas. Lisaks piiraks see veidi Pärsia lahe riikide laiutamist. See sõltub aga Iraani toetusest sellistele rühmitustele, nagu näiteks huthid, Iraagi militaarsed organisatsioonid jne. Sama kehtib Iisraeli kohta, kellel olid šahhi ajal Iraaniga head suhted. Need saab taastada, kui vaid Iraan vähendaks oma tuumaprogrammi ja sellega seotud eesmärke ning islami džihaadi toetavaid organisatsioone.

Osa iraanlasi kardab, et ülestõus nende riigis ei lõppe demokraatia võidukäigu ega isegi stabiilse islamiriigiga, vaid kahjuks veel hullema riigiga kui praegune Süüria – tükkideks rebitud riigiga. Kui nii juhtub, siis võib see pöörduda veel vastupidises suunas, st Iraan võib leida ennast asendussõdade liigutaja asemel olukorrast, et temast endast saab suurriikide mänguväljak.

Türgi on okupeerinud osa Süüria piirkondadest, surudes välja kurde ja aeg-ajalt ka ise sõjaliselt rünnates. Türgi võib sama käekirja kasutada ka Iraanis. Samal ajal võivad Pärsia lahe araabia riigid mängida oma mängu, st rahastada araablasi ja separatiste Edela-Iraanis.

Riik, mis on organiseerinud piirkonnas väga palju segadust, on nüüd ise ebamugavas seisus. Samas võib õnnetus Iraanis tuua ebamugavusi ka teistele piirkonna riikidele. Pärsia lahe riigid võivad saada heaks peidupaigaks Iraani põgenikele ja usuringkondade esindajad võivad proovida oma riiki isegi välismaalt juhtida. Võib ka arvata, et Iraani usuringkondade juhid on saatnud otseseid teateid teistele Lähis-Ida riikidele: kui te aitate meid kukutada, siis me organiseerime teile piirkonnas äärmiselt ebamugavaid olukordi.

Võib ka arvata, et Iraani usuringkondade juhid on saatnud otseseid teateid teistele Lähis-Ida riikidele: kui te aitate meid kukutada, siis me organiseerime teile piirkonnas äärmiselt ebamugavaid olukordi.

Eelnevale on vaja lisada selgitus: üle 40 aasta võimul olnud Iraani Islamivabariigi juhid on elanud üle erinevaid vastuseisu virvendusi ja alati väljunud võitjana. Nüüd on mõistetud, et režiimil pole enam sügavust ega vajalikku jõudu. Rahvas proovib veel kord oma majanduslikku ja sotsiaalset olukorda esile tuua, hüüdes avalikult: maha diktaator! Seda tuleb rõhutada, sest see erineb radikaalselt tavalisest jutupunktist: surm Iisraelile!

Iraani režiimi käekiri on muutunud tunduvalt verisemaks. Ajatolla Ruhollah Khomeini ja islami revolutsiooniline kaardivägi on valinud juba avalikuma tegevuse president Raisi võimule aitamise kaudu. Raisi on täiesti lojaalne äraproovitud inimene. Ajatolla Ruhollah Khomeini on kindlalt ja selgelt väljendanud: ära sekku või hakklihamasin võtab ka su enese.

Üllatusena kogu Iraanis tekkinud olukorrale on sekkunud Los Angelesest ka viimase šahhi eksiilis viibiv poeg Reza Pahlavi, kutsudes üles saama selgeks, kas Iraan peaks olema ilmalik monarhia või islamistlik vabariik. Lisaks on ilmunud üha rohkem teisitimõtlejaid ka islami revolutsioonilise kaardiväe ridadesse. Kas islamivabariigi lõpu algus on alanud?

Kommentaarid
Tagasi üles