/nginx/o/2021/08/27/14023499t1h3990.jpg)
/nginx/o/2022/09/13/14828027t1h347d.jpg)
Kodumaa kaitsmise sügavam tuum seisneb just kodu põhimõttelises teisaldamatuses, kirjutab Mihkel Kunnus Nursipalu elanike kaitseks.
Eile algatasid aktivistid petitsiooni, kogudes allkirju kaitseministeeriumi plaani vastu laiendada Nursipalu harjutusvälja. Teiste seas on oma allkirja andnud ka antud arvamusloo autor Mihkel Kunnus.
Nursipalu lugu rusub ja lõikab hinge. Juba mõnda aega. Rusuvus ei ole tormakas tunne, see tekita sisemist mobilsatsioonipuhangut, kus omad ja võõrad, hea ja kuri teravselgelt eristuvad.
Kas polnud sügavalt liigutav kuulda, kuidas Joe Biden kinnitas, et allianss kaitseb oma territooriumi «iga tolli»? Maailma võimsaima sõjajõu suu kinnitas, et kedagi ei ohverdata.
Ja siis äkki teatakse märksa kodulähedasematest suudest, et ikka ohverdatakse, ohverdatakse ennetavalt. Nende suudega on raske vaielda, sest selge Kuri on rahva üheks liitnud nagu seda ammu pole olnud.
Kes söandaks praegu vaielda meie kaistejõududega, meie kaitsjatega, öelda neile, et oot-oot, äkki ikka lähete liiale?
Kodumaa kaitsmise tuum
See on pika puuga raskem kui eelmise «sõja» aegne püüe jätta juuspeen eristus vaktsineerimiskohustuse ja tungiva vaktsineerimisoovituse vahele? Külm pea ja kaalutlusvõime ise tundus kahtlane, eks, mis siin targutada, see on sõda, siin on kõik selge ja rinne paigas, mõttepauski lõhnas kollaboratsionistlikult.
Ometi tugineb kodumaa kaitsmise sügavam tuum just nimelt kodu põhimõttelises teisaldamatuses, selles, et kodu ei saa kolida mujale. Põhimõtteliselt. See on see väärtus, mille nimel ühte tullakse ja hoitakse.
Mida arvaksime ettepanekust, tulgu see Brüsselist või Washingtonist, et: kuulge eestlased, saage aru, see on võitlus vabaduse ja türannia vahel, valguse ja pimeduse vahel, ning selles fundamentaalses tsivilsatsioonide vahelises konfliktis tuleb teie 45 000 ruutkilomeetrit ohverdada. Ei-ei, me ei röövi teilt seda maad, me pakume samaväärset asemele, isegi laiuskraadi jätame samaks ja kaasame teid kõigiti maadevahetusprotsessi. Oleme valmis kompenseerima ka emotsionaalse kahju, no nii viiendiku ulatuses turuhinnast.
See oleks ju võpatama panevalt groteskne. Ometi on Eesti Washingtonist või Brüsselist vaadatuna ju midagi sarnast nagu Nursipalu Tallinnast või Tartust – oma, aga, noh, kaugem ja pisem, eriti kui avaramast perspektiivist vaadata.
Ja ma ei ironiseeri siin vähimalgi määral Brüsseli või Washingtoni üle, minu jaoks on nad üheselt kodutsivilisatsiooni – Lääne tsivilisatsiooni – pealinnad. Umbes nagu Tallinn on Eesti pealinn. Washington ja Brüssel ei saa ega tohi ohverdada Eestit, Eesti ei tohi ohverdada Nursipalu alade kodusid.
Kaitseme iga tolli
On ka pragmaatilisemad ja vähem pateetilised aspektid, aga nendeni jõudmine on raske, sest sõda on nii ürgne jõud (ja Venemaa Eesti ürgvaenlane), et see summutab asise arutluslaadi juba eos.
Ometi peaks paistma dilemma ka militaarvaatenurgast: mil määral võib ohverdada tagalat rindeedu nimel? Täpsustan – rindeedu harjutamisvõimaluse nimel. On ju meil juba üks suuremgi polügoon ja lõunanaabritest relvavendadel samuti üks ja küllalt lähedal kavandatule. Sõjaväljal oleksmine niikuinii nendega koos. Omaette küsimus on veel see, et kui tõenäoline on risk, et see sõda – see haavatud ja jõudu kaotav karu – lähiajal meie piiridele jõuab?
Tänapäeva sõda lööb linnu. Üks Ukraina kõrge sõjaväelane süstis optimismi kinnitusega, et õnneks neil on küllalt maapiirkondi, kui puruks pommitatud taristuga linnadest põgeneda. Olgu või ajutiseltki.
Võroke Kaido Kama kirjutas ajakirjas Akadeemia detsembrinumbris üheksa aasta eest:
«Töötasin kunagi kaitseministeeriumis ja tegelesin mobilisatsiooni teemaga. Mistahes kriisi puhul on tänapäeval esmatähtsaks küsimuseks, kuidas kaitsta tsiviilelanikkonda olukorras, kus tavapärane tarbimisahel ja taristu enam ei toimi. Veel eelmise sõja ajal riigivalitsejatel seda probleemi polnud. Talud olid autonoomsed üksused, mis suutsid ise lahendada kõik oma toitlustus-, varustus- ja energeetikaprobleemid. Suhteliselt väikesearvulisel linnarahval oli maal «tagala» — sugulased, kelle käest sai tuua mune ja kartuleid. Ja kelle juurde sai viimases hädas ka linnast põgeneda—just nii käitus suur osa Tallinna elanikest kohe pärast märtsipommitamist. Maainimeste eluspüsimise pärast polnud riigivalitsejatel vaja muretseda. Pigem vastupidi — nende käest sai ikka ja jälle võtta sõjapidamiseks vajalikku ressurssi. Tänapäeva vähesed maainimesed enam nii autonoomsed pole. Järjest vähem on neid, kes ise endale kartuli kasvatavad, ja veel vähem neid, kes siga või lehma peavad. Kui omal ajal viidi sööki talust linna, siis praegu toovad ka maainimesed omale toidukraami linna suurpoest. Ühesõnaga — inimkond pole kunagi olnud nii haavatav kui praegu ja seda hoolimata kõikvõimalikest tehnika ja tootmise saavutustest.»
Vene-Ukraina sõda näitab hästi, kui raske on moodsat linnataristut kaitsta, kuidas mõni droon ja rakett lendab ikka läbi ja lööb rivist välja nii elektri kui veevõrgu, kesküttekatlamajast rääkimata. Sellistes oludes on iga kaevu, keldri ja puuriidaga elamine tõeline päästja. Sõda ei saa võita tugeva tagalata. Rääkimata sellest, et maksimaalselt autonoomsed majapidamised leevendavad mis tahes suuri kriise. Neid tuleks hoida ja juurde tekitada praegu, mitte aga olemasolevad vähemaks «optimeerida». Ja teiste liikide kodusid ma pole isegi maininud.
Samuti hoiab moraali teadmine, et oleme ses sõjas üheskoos, kedagi ei jäeta maha, kellegi kodu ei ohverdata. Maad, mida kasutada, leiab. See on hoopis midagi muud, kui kellegi kodu ohverdamine. Kas selline kaasamisega tsiviilküüditamine pole ühe pelgalt võimaliku sõja osaline ettekaotamine, kahiv heidutus?
Eesti-Vene maismaapiiri osa pikkus on 135,6 kilomeetrit. Tolline riba sellest on 0,34 hektarit, tähendab, igale ohverdatud hektarile vastab kolm tolli Eesti-Vene maismaapiiri nihutamist. Ma arvan, et Joe Bidenil on selles küsimuses õigus.