PROKURÖR JÜRGEN HÜVA ⟩ Hakkame valgekraelisi kurjategijaid karmimalt karistama

Foto: CHIP EAST/REUTERS

Ehk on meil vaja mehhanismi, mis välistaks valgekraelises kuriteos süüdi mõistetud kurjategijal äritegevuse tulevikus, küsib prokurör Jürgen Hüva oma arvamusloos.

Kui küsida prokuröri käest, kas näiteks valgekrae kuritegude puhul peaksid olema karistused karmimad, siis mis te arvate on sellisel juhul tema vastus?

Enne, kui asun vastama, selgitan, et valgekraeliste kuritegude alla saab mahutada terve hulga tegevusi. Eri liiki kelmustest (Eestis on karistatavad näiteks ka soodustus-, investeerimis-, kindlustus- ja arvutikelmus) majandusalaste süütegude peatükini.

Üldises plaanis saame tõdeda, et täna neis kuritegudes süüdimõistmisel Eesti seadus üle 5-aastast vangistust ette ei näe. Väikeste eranditena on võimalik välja tuua näiteks maksualane kuritegu, mille karistuse ülempiir on kuni 7 aastat, ja rahapesu kuritegu, mille maksimaalne karistus on kuni 10 aastat vangistust.

Sarnast pilti näeme ka naaberriikides. Näiteks Norras ja Rootsis on kelmuste eest raskendavatel asjaoludel ette nähtud kuni 6 aastat vangistust. Soomes on maksimaalne karistus 4 aastat. Läti seadused võimaldavad teatud asjaolude tuvastamisel inimest karistada 5- kuni 13-aasta pikkuse vangistusega. Selline karistus on ette nähtud olukordades, kus pettus on toime pandud suures rahalises ulatuses või näiteks soovitakse läbi pettuse hankida narkootilisi aineid.

Karistus pole eesmärk eneses

Kuigi küsimus on intrigeeriv, ei tohi unustada, et karistus ei ole kunagi eesmärk iseeneses. Kriminaalmenetluse eesmärk on eelkõige taastada õigusrahu, hüvitada kannatanutele kahju võimalikult suurel määral ning inimest edaspidi õiguskuulekale teele suunata. Mõnikord on selleks vaja karistust, kuid vahel piisab teistsugusest lahendusest. Kõik sõltub (kuri)teo asjaoludest.

Karistuse kohaldamine tuleb kindlasti kõne alla juhtudel, kus nn valgekrae kuriteo tagajärjel on oma varast ilma jäänud palju inimesi või on ulatuslikult petetud riiki.

Olgu selleks Eestis mitmendat aastat tegutsevad investeerimiskelmid või siin varem tegutsenud rahapesijad, kes suure tõenäosusega kasutasid Eesti riigis asuvaid finantsasutusi enda kuritegelike tegude varjamiseks isikliku kasu eesmärgil.

Samuti on võimalik siia mahutada neid, kes on pealtnäha tavalise äritegevuse käigus toime pannud tegusid, mis on aastaid hiljem osutunud pettuseks ja mille kahjusid saab arvestada mitmetes miljonites eurodes.

Karistusseadustiku kohaselt saab kelmuse eest, kui see on toime pandud näiteks grupis ja suures ulatuses – kahjusumma rohkem kui 40 000 eurot –, inimest karistada ühe- kuni viieaastase vangistusega. Kohtupraktika põhjal näeme, et enamikel juhtudel saab inimene sellisel juhul karistada tingimuslikult.

Või näiteks kaasus, kus enam kui nelja aasta jooksul on äriühingu juhatus esitanud nii majandusaasta aruannetes kui ka erinevatele pankadele valeandmeid äriühingu tegeliku finantsolukorra kohta, mille tulemusel satuvad pangad eksimusse ja väljastavad uusi laene. Selle tulemuseks on miljonitesse ulatuv kahju, mida ei ole võimalik hüvitada. Kuna äriühing on pankrotis ning vara kõigi võlausaldajate nõuete hüvitamiseks puudub.

Vajame rangemaid karistusi

Prokurörina näen, et meie suhtumine on teatud liiki tegude puhul liialt leebe.

Eriti nende juhtumite puhul, kus kahjud küündivad miljonitesse eurodesse, kuid kannatanuteks on täiesti tavalised inimesed, kes on kaotanud kogu oma elu säästud. Jälle on keegi pakkunud neile liiga heana näivat võimalust kiirelt rikastuda.

Kuigi prokuratuuri prioriteet on kannatanutele nende raha tagasi tuua, peab aru saama, et tihtipeale on see raskendatud. Vahel on kahjud niivõrd suured, et kogu kurjategija vara ei kata seda ära. See tähendab, et kannatanud saavad tagasi ainult osa nendelt välja petetust. Vahel on süüalune suutnud end varatuks muuta selliselt, et uurimisasutustel ja prokuratuuril ei ole võimalik sellele ligi saada või polegi enam midagi võtta, kuna see kõik on ära kulutatud.

Uus diskussioon

Võib olla peaks selliste juhtumite tõttu tõstatama hoopis ühiskondliku diskussiooni – millest peab karistuse määramisel lähtuma?

Kui meil on nn valgekrae kuritegu ja valgekraest kurjategija, kes on kelmusega enda valdusesse saanud suure summa raha, saab talle mõista maksimaalselt karistuse X. Kui aga kannatanult on koju sissetungimisel võetud sama rahasumma, saab karistus olla Y. Seega, kannatanu vaates on tulemus sama, ta on oma varast ilma, aga kurjategijat koheldakse erinevalt.

Eraldi küsimus on, a) mida saab riik täiendavalt teha selleks, et kannatanud oma vara tagasi saaksid, ja b) et tulevikus keegi teine sama inimese tõttu kannatada ei saaks.

Ehk on meil vaja kompleksset mehhanismi, mis edaspidi välistaks igasuguse võimaluse valgekraelises kuriteos süüdi mõistetud kurjategijal äritegevuseks tulevikus? Selle piiranguga peab kindlasti kaasnema ka toimiv kontrollmehhanism.

Kokkuvõtteks. Teatud liigi kuritegude puhul peaks seadusandja kaaluma võimalusi karistuste karmistamiseks. Seda ennekõike selliste majandusalaste kuritegude (kelmused, maksusüüteod, maksejõuetuse põhjustamised) puhul, kus kahjud on väga suured. Sellised inimesed on tihtipeale suutnud hävitavalt mõjuda nii emotsionaalselt kui ka füüsiliselt väga suurele hulgale inimestele. Seetõttu peab olema riigi reaktsioon karm, aga õiglane ka ühiskonna silmis.

Sellised teod võivadki väärida pikemat kui 5 aastast vanglakaristust.