Kristjan Järvan ⟩ Vajame uut põlevkivielektrijaama Auvere 2

Enefit Power toodab elektrit põlevkivielektrijaamades. Foto: Ilja Smirnov

Universaalteenus on tehtud ja töötab – nüüd on aega arutada selle üle, kuidas korraldada elektritootmist kaugemas tulevikus. Peame silmas pidama korraga kolme eesmärki: maksimaalne varustuskindlus, soodne hind ja keskkonnasõbralik tootmine. Kuid kõige tähtsam neist on siiski varustuskindlus, kirjutab ettevõtlus- ja infotehnoloogiaminister Kristjan Järvan (Isamaa)

Riigikogu kiitis septembris heaks valitsuse kava katta kogu Eesti elektrivajadus aastaks 2030 tuule- ja päikeseenergiaga. See on ambitsioonikas plaan, kuid kahjuks ei taga see varustuskindlust. Tuulikud ja päikesepaneelid on juhitamatud tootmisvõimsused. See tähendab, et tarbimise suurenemise korral ei saa võimsust nupust juurde keerata. Elektritoodang sõltub seal ilmast, mis teadupoolest on heitlik. Ühel päeval möllab torm, teisel päeval ei liigu ükski puuleht. Aga me tahame, et tuba oleks soe ja valge ka kottpimedal talveõhtul, kui väljas on täielik tuulevaikus ja 25 kraadi külma.

Varustuskindluse eest vastutajad on seni panustanud ühenduskaablite rajamisele lootuses, et kui meil endal elektrit ei jätku, siis ostame naabritelt juurde. Nüüd näeme, et sageli pole sellestki abi, sest naabrid võivad olla hädas täpselt samal ajal kui meiegi. Mida rohkem me tuult ja päikest energiaallikatena kasutame, seda suuremaks see oht paisub. Pole mingit tagatist, et Lätil ja Soomel jääb elektrit üle just siis, kui Eestis on tuulevaikus. Pigem kipub olema vastupidi: rõhkkonnad ei tunne riigipiire ja sageli on terves piirkonnas üsna sarnane ilm. Kust me siis elektrit saame, kui ka naabritel pole päikest ja tuult?