P, 4.12.2022

JUHTKIRI ⟩ Riigikogu on võõrandumas sisulisest tööst

Postimees
Riigikogu on võõrandumas sisulisest tööst
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 23
Päeva karikatuur.
Päeva karikatuur. Foto: Urmas Nemvalts
  • Poliitiline kemplemine riigikogus saavutas seninägemata taseme.
  • Võrreldes algusaegadega on riigikogu kaotanud palju oma initsiatiivikusest.
  • Eestlased näivad demokraatia saatuse suhtes olevat üpris leiged.

Valimiskampaania on juba alanud ja nii mõnigi on öelnud, et see tuleb kõigi aegade räpaseim. Samas, kolmkümmend aastat kogemust on näidanud, et Eesti demokraatia siiski toimib, kuigi üha enam on märke, et ta tervis on hakanud halvenema.

Olid ajad, kui ministritel oli veel kombeks tagasi astuda, kui nende valdkonnas leidis aset mõni tõsisem rikkumine. See toimus loomulikult ja vahetu reaktsioonina juhtunule, nagu ongi kõige õigem. Viimasest ajast on aga vähemalt paar näidet, et poliitilise vastutuse võtmise suhtes on poliitikute «närv karastunud» – kuni süüdi mõistetud ei ole, ei kavatseta lasta juhtunul oma tegemisi mõjutada, rääkimata tagasi astumisest.

Poliitiline kemplemine riigikogus saavutas sel aastal samuti uue, seninägemata taseme, kus opositsioonile omast obstruktsioonitaktikat hakkas kasutama valitsuserakond, ähvardades parlamentaarse protsessi niigi äreval sõja-ajal lihtsalt seisma panna. Sest erinevalt valitsusest ei ole opositsioonil võimalik usaldushääletusega obstruktsioonile lõppu teha.

On arusaadav, et selline politikaanlus ei mõju hästi mitte üksnes demokraatia, vaid ka riigikogulaste tervisele. Tänases lehes jagavad oma mõtteid inimesed, kes on riigikogu liikmena söönud rahvasaadiku leiba, kuid on sellest mingil põhjusel loobunud. Nii mõnigi neist toob esile, et üks lahkumise põhjuseid on hääletustel tekkiv vastuolu isiklike veendumuste ja erakonnadistsipliini vahel. Mõnele tekitas see vajaduse töölt tulles duši alt läbi käia, kuid hommikul peeglisse vaadates pidi siiski tunnistama, et pole iseendaga rahul.

Saadikute isiklik otsustusruum riigikogus on kahanenud. Kuni ühiskond reageerib parlamentarismi erosioonile üksnes õlakehitusega, saab olukord minna vaid halvemaks.

Võõrandumist tõdes ka riigikogu nelja koosseisu kuulunud Jüri Adams. Võrreldes algusaegadega on riigikogu kaotanud palju oma initsiatiivikusest ning muutunud tasapisi valitsuse ettevalmistatud eelnõude kummitempliks. Suuresti on riigikogu rolli vähenemine tingitud just erakonna tagatoapoliitikast, kus saadiku isiklik vastutus on pidanud alla vanduma parteipoliitikale. Sellises süsteemis on eelnõude menetlemine ennustatav kohtade jaotuse põhjal.

Võibolla on riigikogulaste kaugenemine sisulisest otsustamisest ka põhjus, miks viimase kahe koosseisu ajal on võrreldes varasemaga oluliselt rohkem olnud neid rahvaesindajaid, kes on oma mandaadi poole pealt üles öelnud ja riigikogust lahkunud. See näitab, et poliitilises juhtimises osalevad üha jõulisemalt erakonnad institutsionaalselt ja saadikud on vaid omamoodi «kulumaterjal», mida vajadusel uuendatakse.

Osalt oleme asjade sellises käigus süüdi niihästi valijate kui ka ühiskonnana tervikuna. Eelmisel aastal Friedrich-Ebert-Stiftungi poolt läbi viidud ulatuslik võrdlev uuring näitas, et eestlased on demokraatia saatuse suhtes üpris leiged – 40 protsenti pidas tugevat juhti, kes ei peaks parlamendiga arvestama, heaks või pigem heaks valitsemisvormiks. Selle näitaja poolest olime lähemal Ukrainale kui uuringus analüüsitud ELi liikmesriikidele.

Seega, kuni ühiskond reageerib parlamentarismi erosioonile üksnes õlakehitusega, saab olukord minna vaid halvemaks.

Märksõnad
Tagasi üles