/nginx/o/2022/11/25/14984673t1hedad.jpg)
Eestile oma tuumajaam on mõistlik lahendus ja tuumakütuse ülejäägi (mitte jäätmete!) pärast ei tasu põdeda, kirjutab tuumafüüsik Mario Kadastik.
24.–25. november sai käidud Soomes Olkiluoto tuumajaamaga tutvumas. Esimesel päeval tutvusime kohaliku omavalitsuse ja operaatori üldvaatega tuumajaamast, mida see tähendab Soome riigile, kohalikule kogukonnale. Kuidas on tuumajaam piirkonnas arenenud (OL1 ja OL2 on juba 40+ aastat eksisteerinud, OL3 peaks kohe peagi alustama).
Selgus, et väga huvitavalt on Soomes lahendatud see kohaliku kogukonna osa. Nimelt on seal maamaksud ning kui kohaliku piirkonna eelarve on ca 70 miljonit eurot, siis sellest 20 miljonit eurot on tuumajaama maamaks ning lisaks sellele arvestatavalt tuumajaamas töötavate inimeste tulumaks.
Analoogselt Rootsiga näeb ka Soome, et mida lähemal on inimesed tuumajaamale, seda tõenäolisem, et nad kas ise, nende pereliikmed või sõbrad/tuttavad töötavad tuumajaamas. Nad on informeeritud sellest, mis see jaam on, mida seal tehakse ja kuidas. Sellest tulenevalt on ka nende toetus tuumaenergiale suurem. Mida kaugemale tuumajaamast minna, seda vähem on otsekogemust ja selle võrra langeb veidi ka toetus selle vastu, kuigi püsib sellegipoolest kogu Soomes väga kõrge.
Tuumajaama territooriumil ei ole lubatud filmimine ega pildistamine. Kaasa ei tohtinud võtta isegi abielusõrmust – kui see vähegi näpust ära tuli. Kui ei, nagu mul, siis teibiti see näpu külge kinni. Pärast umbes viit turvaväravat ja radiatsioonitaseme kontrolli kehas tuli aluspesuni lahti riietuda ning saada selga tuumajaama töötaja tunked, pähe kiiver, ette kaitseprillid.
Huvitav oli see, et tuumajaamas sees on nagu haiglas – puhas. Iga tegevus on reguleeritud ja reglementeritud ning kontrollitud. Kaasas dosimeetrid ning iga sisenemise-väljumise protsessi käigus skaneeritakse kehal olevat radiatsioonitaset.
Visiidi käigus viidi meid reaktoriruumi. See on suur hall, kus on suur bassein selle keskel töötava reaktoriga. Tegemist on täiesti passiivse süsteemiga, kus mitte midagi ei toimu. Kõrval basseinis on kasutatud ja uued kütusevardad. Kasutatuid hoitakse neli aastat reaktori kõrval, et esmane radiatsioonitase alla tuleks, seejärel viiakse need vahehoidlasse. Uued vardad on juba valmis ning kord aastas vahetatakse viiendik reaktoris olevatest varrastest ringi. Tegemist on suhteliselt hooldusvaba ja vähese tegevusega piirkonnaga.
Olkiluoto tuumajaama reaktorikamber. Keskel on näha reaktori kapsel vee all. Vasakus basseinis on see, kus hoitakse välja võetud ja valmis pandud uut kütust.
TVO
Külastasime ka generaatoriruumi (turbiinide juures ei käinud, need jäid seina taha, aga olid kuulda). On huvitav vaadata seda «väikest» generaatorit, milli võimsus on ligi 900 MW ehk katab ära keskmise Eesti tarbimise (OL1 ja OL2 kataks kahe peale ära kogu Eesti tiputarbimise).
Laias laastus on tuumajaam lihtne ja toimiv masinavärk, kus komplekssus ja igapäevane tegevus on peamiselt seotud elektrisüsteemi, turbiini ja pumpade osaga. Ehk sama, mida me juba tunneme ka Eestis oma praeguste põlevkivijaamade puhul. See reaktori osa on suuresti passiivne osa, mis tööle panduna rahulikult tuksub.
Räägiti ka OL3 olukorrast, meid viidi bussiga seda vaatama (sisse ei läinud, kuna see pole veel üle antud ja ei kuulu seega TVO-le). Peamised mured selle juures on seotud turbiini lahtiste elementidega. See loodetakse jaanuaris käima saada. Jaam on töötanud juba nimivõimsuse 1600 MW juures ja indikatsiooniks anti 23. jaanuar.
Väga põnev ja hariv reis oli. Ilmselgelt ei ole tuumajaam midagi müstilist, see on stabiilne energiaallikas olukorras, kus meil elektrienergiavajadus kasvab. Eestile pole tõenäoliselt mõtet teha sellist 1600 MW jaama, aga väiksemad reaktorid kõlavad küll hea plaanina ning mina neid igati pooldan.
Käsitlesime ka jäätmete olukorda, mis tundub küsitluse järgi üks Eesti peamistest murekohtadest. Soomes on see lahendatud nii:
Reaktorist välja võttes on kütus ca 5 aastat samas reaktori kõrval basseinis
Seejärel transporditakse see vahehoidlasse, kus on umbes järgmised 40 aastat. See maht ei ole liiga suur. Kui õigesti mäletan, siis plaanitava Eesti SMRi puhul oleks kogu eluea tuumajäätmete maht umbes kolm merekonteinerit. See on tilluke maht – räägime mitte aastasest, vaid terve eluea mahust.
Lõppladestus. Selleks on Soomes tehtud 450 meetri sügavusele šahtid, kuhu see kapseldatult sadestatakse.
See on koht, kus mina füüsikuna leian, et see 3. punkt on asi, mida ei peaks kohe peale sundima, vaid selleks tuleb raha koguda. Miks ma seda ütlen?
Sest tavapärases tuumareaktoris on kütusepelletites U235d ca 3 protsenti. Ülejäänud 97 protsenti on U238. Reaktori töö käigus aktiveerub ka ca 7 protsenti U238st ehk 10 protsenti kulub reaktoris seda kütust ära. AGA. See tähendab, et 90 protsenti kütusest maetakse maha. Miks?
Sest lokaalse uraani enda neutronallikana ei saa seda ära kasutada. Selleks et kasutada seda ülejäänut samuti ära, oleks vaja välist neutronallikat. Sellised breeder-reaktorid on olemas teoorias (praegu käigus vist peamiselt Venemaal, aga tehniliselt tähendab, et see töötab). Saaks teha seda, kasutades neutronallikana ka kiirekanalit (näiteks ESS kiirendikeskus on neutronkiirekanalitega materjaliuuringute jaoks Rootsis). Kui sellist kiirendikanalit kasutada, saaks ka selle ülejäänud 90 protsenti kütusest ära kasutada. Seega, see mahamaetav kütus on KÜTUS, aga mitte jäätmed!
Suuresti seepärast, et kogu tuumareaktorite tehnoloogia pandi üks hetk põlu alla. Nüüd oleme tagasi seal, kus sellised uuringud on ratsionaalsed ja võiks loota, et need IV+ või V generatsiooni reaktorid on olemas ja rentaablid (eriti kui alternatiivkuluks kallimale jaamale on püsiladestus, mis on ka kallis).
Seega, tuumajaam on mõistlik lahendus ja tuumakütuse ülejäägi (mitte jäätmete) üle ei tasu ka liigselt põdeda.
Tuumafüüsik Mario Kadastik. Taamal rivis korstendega OL3, OL1, OL2.
Mari Kadastiku Facebook
/nginx/o/2019/03/29/11905525t1h0f34.png)