Lauri Vahtre ⟩ Tihu maksab 200 eurot, aga puid sunnitakse jalal pehastuma!?

Üraski poolt kahjustatud puu. Foto: Elmo Riig

Olen kasvanud teadmises, et raiskamine on vale. Täpsemalt öeldes ebamoraalne. Korralik inimene ei raiska leiba, ei raiska suhkrut, ei raiska rõivaid ega sooja vett. Kui mu poisipõlves tuli «Pipi Pikksuka» film, siis meeldis see nii mu vanematele kui mulle väga hästi, välja arvatud need lugematud tordid, mis üksteisele näkku visati. Lihtsalt kahju oli, kirjutab ajaloolane Lauri Vahtre (Isamaa).

See hoiak iseloomustab paljusid, kes on kaasa saanud midagi talupoeglikust tervemõistuslikust ellusuhtumisest. Mul on siiani raske ära visata jalanõusid või riideid, mis pole läbi kantud. Sageli ma ei viskagi ja seetõttu arvab vist mõni, et olen lohakas ja ajast maha jäänud. Kuid ma ei vahetaks oma rõivastust ega jalatseid sagedamini ka siis, kui saaksin neid tasuta. Rootsi lauaga vastuvõtul ei võta ma iga snäki jaoks uut taldrikut, vaid kasutan üht ja sama – hiljem kulub vähem pesuvahendit. Ma kasutan kilekotti korduvalt, kuni ta terve on. See pole ihnsus, vaid maailmavaade. Ka korralikku plekk-karpi on raske ära visata, sest sinna saaks panna väikseid naelu, aga kui palju naelakarpe üks inimene vajab?

Arvan, et ainult nii saab inimene ennast sobitada loodusega ja et just siin peitub meie edasikestmise võti planeedil Maa. Inimkonna kasv peatub peagi ise, aga kuidas peatada meie tarbimise kasv? Soovidel on kalduvus kasvada küll lõputult ja järelikult tuleks ohjeldada soove, kuid esimese asjana tuleb tegeleda raiskamisega. Vähemalt sellele võiksime piiri panna, ja kui mitte kirve ja köiega, nagu sooviksid ökoterroristid, siis võiks proovida näiteks propagandat. Mida vanasti nimetati heaks kasvatuseks.